FANDOM


Skeptitsism viitab tavaliselt:

  • kahtlevusele üldiselt või mingi konkreetse asja suhtes (nt ufoskpetitsism)
  • seisukohale, mille kohaselt meil kas ei ole mingit teadmist või ei saa olla propositsionaalset teadmist kas mitte millegi kohta või mingis kindlas valdkonnas.

Skeptitsismi liigid Edit

Teadmist ei ole või teadmist ei saa olla Edit

Skeptitsism võib tähendada väidet, et meil ei ole teadmist, või väidet, et meil ei saa olla teadmist. Teine väide on tugevam ja raskemini põhjendatav. Üks asi on öelda, et meil küll saab olla teadmine, kuid kahjuks ei ole. Sellise vaate saab vast omistada Sokratesele. Paistab, et ta eeldas, et kui me edasi küsime, siis me võime teadmiseni välja jõuda, kuid seni meil teadmist ei ole või vähemalt tema ajal Vana-Kreekas ei olnud.

Hoopis teine asi on öelda, et meil teadmist ei saagi üldse olla: teadmine on võimatu. See on olnud skeptikute tavalisem positsioon. Sellest positsioonist jagavad tänapäeval vähesed.

Relatiivne ja absoluutne skeptitsism Edit

Kui öeldakse, et teadmist ei saa olla meie käesolevas seisundis, siis see on relatiivne skeptitsism. Kui öeldakse, et teadmist ei saa üldse olla, siis see on absoluutne skeptitsism.

Teadmisskeptitsism ja tõeskeptitsism Edit

Wolfgang Stegmüller eristab teadmisskeptitsismi ja tõeskeptitsismi. Teadmisskeptitsism möönab tõeste väidete olemasolu, kuid peab neid tunnetamatuteks. Tõeskeptitsism eitab ka tõeste väidete olemasolu. Antiikskeptikud olid tunnetusskeptikud, tänapäeval aga esineb ka tõeskeptitsism.

Globaalne ja lokaalne skeptitsism Edit

Skeptitsism võib käia kas kõige või mõne kindla valdkonna kohta. Kui skeptik usub, et pole üldse võimalik millegi kohta midagi teada, siis tema positsioon on globaalne skeptitsism ehk universaalne skeptitsism ehk üleüldine skeptitsism ehk epistemoloogiline skeptitsism.

Globaalne skeptik ütleb iga asja kohta, et meil pole võimalik seda teada või vähemalt me ei tea seda. Globaalseid skeptikuid on filosoofia ajaloos olnud väga vähe.

Vastuväited skeptitsismile Edit

Teadmise definitsiooni nõrgendamine Edit

Kõigis kolmes argumendis väidetakse, et me ei saa üht või teist asja tõestada. Me ei saa tõestada, et meelteandmed esitavad välist tõelust. Me ei saa tõestada, et me ei näe und. Me ei saa tõestada, et taju või mälu on usaldatav. Aga kas see, et me ei saa midagi tõestada, tähendab, et me ei tea seda? Või et me ei ole õigustatud seda uskuma? Võtame näiteks Descartes'i unenäokahtluse. Oletagem, et me oleme veendunud, et me (ilma vigase ringita) ei saa tõestada, et me ei näe und. Ja me oleme isegi valmis tunnistama, et on küll olemas väga väike võimalus, et me praegu näeme und. Siis me võime mitteskeptikutena vastatata: mis siis sellest? Mis siis, kui me ei saa Descartes'i skeptikule tõestada, et me ei näe und? Mis siis sellest on, kui on olemas väga väike võimalus, et me praegu näeme und? Kas sellel on meie teadmisepretensioonide koha pealt mingi tähtsus?

Descartes leidis, et raudselt on. Tema tahtis, et teadmine oleks täiesti kindel, nii et selles poleks võimalik kahelda. Nii et kui me saame milleski vähimalgi määral kahelda, siis me tegelikult ei tea seda.

See paneb küsima: kas selleks, et meil oleks teadmine, peab meil olema täielik kindlus, puuduma igasugune kahtlus? See oleks kõige tugevam võimalik õigustus. Ja siis me ütleksime, et teadmine ei ole mitte lihtsalt piisavalt õigustatud tõene uskumus, vaid kindlalt tõene uskumus.

Paljud filosoofid leiavad, et teadmine ei nõua nii tugevat õigustust. Näiteks leitakse, et hommikuse ilmateate järgi on võimalik teada, mis ilm päeval tuleb. Teine kord küll ilmateade eksib, aga kui ei eksi, siis me teame. Sel juhul ei tasu eriti muretseda, kui me ei saa tõestada, et me und ei näe. Me peame seda väga ebatõenäoliseks ja sel juhul me oleme täiesti õigustatud arvama, et me oleme ärkvel. Ja selleks, et olla õigustatud arvama, et me oleme ärkvel, ei pea meil olema absoluutset kindlust selles.

Muide, ka Descartes ise loobus lõpuks oma skeptilistest kahtlustest. Aga ta arvas, et ta saab tõestada, et tema elu ei ole unenägu. Selleks ta tõestas kõigepealt, et Jumal on olemas, ning lähtus siis sellest, et Jumal ei ole petis, sest ta on hea. Seetõttu ta ei lubaks olukorda, kus ma magan, kuigi kõik märgid näitavad mulle, et ma olen ärkvel. Jumal andis mulle taju ja ta poleks loonud seda nii vigaseks, et see ei ole usaldatav. Järelikult on minu taju usaldatav. Nii et Jumal tagab, et Descartes on ärkvel ning et tema tunnetusprotsessid on usaldatavad. (Nendes punktides on Descartes'ile palju vastu vaieldud.)

Thomas Reidi vastuväide Edit

Šoti terve mõistuse filosoof Thomas Reid esitas välismaailmaskeptitsismile järgmise vastuväite. Oletagem, et skeptikul on õigus ja et taju ei ole usaldatav. Aga taju on vaid üks tunnetusprotsessidest. Ja kui taju pole usaldatav, siis ei saa teisedki tunnetusprotsessid olla usaldatavad. Aga siis ei ole usaldatav ka mõtlemisvõime, mida skeptik kasutab. Mõeldes me teeme vigu ja seetõttu ei saa ühtki argumenti usaldada. Siis ei saa usaldada ka argumenti skeptitsismi kasuks. Nii et kui skeptikul on õigus, siis ei ole mõtet skeptitsismile tähelepanu pöörata, sest see on saadud mõtlemise teel. Ja kui skeptik eksib, siis pole ammugi mõtet skeptitsismile tähelepanu pöörata. Seega on tõestatud, et igal juhul pole skeptitsismi meie tunnetusvõimete usaldatavuse suhtes mõtet tõsiselt võtta.

Seda laadi vastuväidet saab rakendada lokaalse skeptitsismi mis tahes liigi puhul, mis viitab mingi tunnetusvõime mitteusaldatavusele.

Skeptitsismi seesmine vastuolulisus Edit

Et skeptik nõuab teadmiselt absoluutset kindlust, siis ta peaks seda nõuet rakendama ka skeptitsismile endale. Kas skeptitsism ise on täiesti väljaspool kahtlust? Kas mitte skeptitsismile pole võimalik mitmel moel vastu väita? Aga siis pole võimalik teada, et skeptitsism on tõene. Ent sellisest vastuväitest jääb siiski väheks, sest see ei lükka skeptitsismi ümber. Skeptik võib sellega rahumeeli nõustuda, et keegi ei tea, et skeptitsism on tõene. Skeptik võib piirduda väitega, et on väga tõenäoline, et skeptitsism on tõene. Enamik mitteskeptikuid ei taha juba sellega nõustuda.

Skeptitsismile heidetakse seesmist vastuolulisust ette kahel moel. Esiteks küsitakse, kust on võimalik teada skeptitsismi ennast, ning nõutakse sellele tõestust. Teiseks rakendatakse skeptitsismi sisu skeptitsismile endale.

Nii relatiivne kui ka absoluutne lokaalne skeptitsism jääb sellest vastuväitest puutumata, sest ta jätab osa väiteid skeptilise kahtluse alt välja.

Globaalne skeptitsism on esimese küsimuse suhtes immuunne, sest ta ei püüagi oma väidet tõestada ega väida, et ta skeptitsismi teab. Kuigi skeptitsismil tõestust ei ole, ei tähenda see, et ta ei võiks tõene olla. Ei ole õigustatud pidada tunnetust võimalikuks pelgalt sellepärast, et vastupidist ei saa tõestada.

Teisest küljest, miks me peaksime skeptikut järgima, kui ta ei saa tõestada, et tal on õigus? Pürronistid vastasid sellele tavaliselt, et nad kasutavad oma vastase relvi, et teda lüüa, ilma et nad usuksid, et need relvad on eriti tõhusad. Peale selle saaks skeptik öelda, et ka teised ei saa oma positsiooni tõestada. Et globaalne skeptik ei saa oma positsiooni õigustada, siis on ta jõuetu inimese vastu, kes on teatud teeside õigsuses veendunud ning nimetab kõike, mis nendega kooskõlas pole, vääraks, ilma et ta oma veendumusi põhjendaks; kes ei hooli teiste arvamusest ega taha pöörduda. Sarnane probleem tekib eetikas amoralistiga.

Vaatame, kas globaalset skeptitsismi saab õõnestada teise meetodiga. Rakendame seda kõigepealt teadmisskeptitsismile: kui teadmist ei ole, siis ka "teadmist ei ole" ei ole teadmine.

Vastuolu siin siiski ei teki. Teadmisskeptiku tees seisneb selles, et teadmist ei ole. Kui oletada, et "teadmist ei ole" on teadmine, siis teadmine on olemas. Järelikult "teadmist ei ole" ei ole teadmine. Seega on teadmisskeptitsism seesmiselt kooskõlaline positsioon.

Pürronistid esindasid suhtelist ja globaalset teadmisskeptitsismi. Nende skeptiline tees seisneb selles, et pole võimalik midagi teada, isegi mitte seda, et pole võimalik midagi teada, ja pole võimalik midagi tõestada, isegi mitte seda, et pole võimalik midagi tõestada. Vähemalt Sextus Empiricuse järgi otsustades oli nende skeptitsism mõeldud relatiivsena.

Mis saab, kui kasutada samalaadset argumenti tõeskeptitsismi puhul? Antiikskeptikutel leidub selliseid ütlusi, nagu "miski pole tõene" või "kõik on väär" (Sextus Empiricuse Pyrrhoni põhiteesid I, 14). Jutt on lausetest.

Saame sellise arutluse. Kõik laused on väärad. Järelikult, kui "kõik laused on väärad" on lause, siis "kõik laused on väärad" on väär. Aga "kõik laused on väärad" on ju lause. Järelikult "kõik laused on väärad" on väär.

Nii et väide "kõik on väär" on väär. Tõeskeptikul on võimalik vaidlustada järeldamisreeglite rakendavust selles arutluses. Wolfgang Stegmüller on näidanud, et tõeskeptik pääseb vastuolust, kui välistatud kolmanda seaduse kehtivust intuitsionistliku loogika stiilis vaidlustada.

Vastuolust saab lahti ka siis, kui skeptitsismi globaalsust pisut nõrgendada. Akadeemilised skeptikud ütlesid, et ei ole võimalik teada mitte midagi peale selle, et mitte midagi pole võimalik teada, ja pole võimalik tõestada mitte midagi peale selle, et pole võimalik midagi tõestada. Selline (teadmisskeptiline) tees on vastuoludeta. Analoogiliselt saaks nõrgendada ka tõeskeptitsismi, saades küll mitte enam päris globaalse tõeskeptitsismi, mis jääb vastuoludest vabaks ka tavalise loogika puhul. Sellega ei ole globaalsest tõeskeptitsismist liiga palju loovutatud: miski pole tõene peale selle, et miski pole tõene.

Skeptikute sellise käigu peale võib küsida: kui on võimalik teada ühte asja (kui on tõene üks asi) – skeptitsism(i) –, miks mitte ei või siis olla teisigi asju, mida on võimalik teada või mis on tõesed?

Kui on võimalik teada midagi muud, siis on akadeemiline skeptitsism väär, sest ta ütleb, et teada on võimalik ainult akadeemilist skeptitsismi. Kui akadeemiline skeptitsism on väär, siis ei ole ka seda võimalik teada, sest seda, mis on väär, pole võimalik teada.

Võiks ka küsida, kas sellest üldse midagi oleks, kui osutuks, et skeptitsism sisaldab vasturääkivusi. On ju olemas parakonsistentsed loogikad, mis sisaldavad vasturääkivusi. Miks peaks skeptik just vasturääkivusi välistava seaduse kahtluse alt välja jätma?

Skeptitsismi teooriavaenulikkus Edit

Ka Edmund Husserl (Loogilised uurimused 1, §32) süüdistab skeptitsismi teooriavaenulikkuses. Ta kasutab skeptitsismimõistet oma teooriamõiste piiritlemiseks: "skeptiline teooria" sisaldab tema järgi teooria võimalikkuseks üldse tarvilike tingimuste väärust ning on seetõttu mõttetu.

Säärane argument leidub ka Peter Strawsonil. Ta omistab skeptikule meie tavalise mõistetesüsteemi revideerimise. Nõnda paistab skeptik mõisterelativistina, kes väljendab oma kahtlust öeldes, et saab olla palju erinevaid mõistesüsteeme ning meil pole mingit alust omistada oma faktilisele mõistesüsteemile erilist autoriteeti ja vältimatust.

Nüüd võib skeptikule öelda: meil kas on võimalik mõistelisest ettepanekust aru saada; sel juhul on meil võimalik näidata, et tegelikult ei ole see meie tavalisele mõistesüsteemile alternatiiviks. Või meil on tegemist radikaalselt teistsuguse mõistesüsteemiga, mida me enda omaga kuidagi seostada ei saa; siis meil pole võimalik ettepanekust aru saada. Kummalgi juhul ei ole meie mõistesüsteem sellisena juhuslik.

Selle argumendi nõrkus seisneb selles, et isegi kui me oleme sunnitud maailma mingil kindlal viisil mõtlema, ei tähenda see, et maailm on ka tegelikult niisugune. Skeptik võib seega möönda, et meie kogemusel on vältimatult teatud struktuur, ilma et ta peaks skeptitsismist loobuma.

Skeptitsismi ebapraktilisus Edit

Skeptitsismi vastu on ammu esitatud argument, et ükskõik mida skeptik ka ütleks, ta ei saa oma filosoofiat tõsiselt võtta ja selle järgi elada.

Seda öeldi juba Pyrrhonile. Diogenes Laertios (IX 104) väljendab seda vastuväidet nii: skeptikud "kaotavad elu ära, lükates tagasi kõik, milles elu seisneb".

Seda vastuväidet võib sõnastada ka nii. Skeptikud ka väidavad midagi, väited aga väljendavad arvamusi. Kui neil on arvamused, siis nad peavad midagi tõeseks. See ei sobi kokku nende teesiga, et arvamused võivad olla väärad.

Ilma nõustumiseta ei saa inimene elada. Cicero ütleb, et ilma nõustumiseta ei saa olla meelelist tunnetust. Ilma meelelise tunnetuseta ei saa loom, sealhulgas ka inimene, tegutseda. Nõustumisvõimeta inimesel ei oleks meelelisust ega spontaansust. Tal ei oleks ka mõistust, sest see nõuab ilmse asjaga nõustumist. Nõustumiseta ei oleks ka mõistust ega moraali.

Pürronistid vastasid sellele vastuväitele, et praktilises elus nad peavad otsuseid tegema ja nõustumine kätkeb juba selles, et nad teevad otsuseid igapäevase elukogemuse ning isade kommete ja seaduste järgi.

Oma teadmatusest teadlikuks saav skeptik ei pea oma elu otsast peale alustama, vaid leiab end juba teatud eluvormist. Ta elab ühiskonnas, milles kehtivad teatud reeglid, mille järgi ta seni on alati otsuseid teinud. Seda seisundit oleks tal mõtet muuta ainult juhul, kui ta saaks tõelistest eetilistest väärtustest nüüd paremini aru. Et ta aga usub, et neid tal pole, siis ei saa ta leida põhjust, miks ta peaks lakkama tegema otsuseid nende reeglite alusel, millest ta seni juhindus, ning asendama need teiste reeglitega, mis on sama küsitavad.

Nüüd võib vastu väita, et kui skeptik tahab käituda nii, nagu tavaks on, näiteks Roomas nii nagu roomlased, siis ta peab teadma, mis Roomas tavaks on. Aga tõeline skeptik ei saa pretendeerida sellelegi, et ta seda teab. Skeptik vastaks, et skeptikud söövad leiba, sest nad usuvad, et leib toidab, pretendeerimata sellele, et nad teavad, et tavaks on süüa leiba, mitte taldrikut.

Arkesilaos leidis sellele vastuväitele veenvama vastuse. Plutarchos teatab, et Arkesilaos asendas nõustumise tungiga (hormē). Inimese elu ja tegevus on võimalik ka ilma nõustumiseta, sest tung viib inimese selleni, mis on talle "omane" (oikeion) – selleni, mis hoiab teda olemises ja paneb tema eeldused avalduma. Mulje, mis näitab, et tegemist on millegi selles mõttes kasulikuga, äratab tungi, mis paneb loomse olendi liikuma kasuliku poole, ilma et oleks tarvis nõustumiseakti.

Sõnad "tung" ja "omane" on pärit stoitsismist, kuigi nendel on teine tähendus. Stoikute järgi oli iga tung nõustumine. Arkesilaos seevastu lahutas tungi nõustumisest. Arkesilaosel õnnestus vist siiski see vastuväide stoitsistlikest eeldustest lähtudes pareerida.

Vaata ka Edit

Ad blocker interference detected!


Wikia is a free-to-use site that makes money from advertising. We have a modified experience for viewers using ad blockers

Wikia is not accessible if you’ve made further modifications. Remove the custom ad blocker rule(s) and the page will load as expected.

Also on FANDOM

Random Wiki