FANDOM


Nõiahulluse kõrgpunkt jääb 14. ja 15. sajandisse, aastate 1560 ja 1660 vahele (Russell 2001). Olulisemate põhjuste hulka liigitab Jeffrey B. Russell, antud valdkonda sügavuti uurinu, kasvavad pinged protestantide ja katoliiklaste vahel, mis lõpuks viisid välja ka sõjani (2001). Kõige räigem oli nõiahullus piirkondades, kus sotsiaalsed vastuolud, haigused (katk), õnnetused (torm, näljahäda) kõige enam inimeste elusid mõjutasid ning seeläbi rahva ebakindlust süvendasid. Nõiajaht jätkus ka läbi 16. ja 17. sajandi, mil reformatsiooni poolt esile kutsutud rahvaliikumised ning sõjad olid sotsiaalse konflikti süvendajatena heaks pinnaseks Juri Lotmani väljendit kasutades hirmupsühhoosi jätkumisele kogu Lääne-Euroopas, olenemata usutunnistusest, mida riigi kristlased järgisid; katoliiklased Prantsusmaal, ka Saksamaal, Hispaanias ning Portugalis, protestandid Inglismaal, Šotimaal, Skandinaavias ning osaliselt Saksamaal (Russell 2001; Lotman 2007).

Nõiakunsti võib võrrelda religiooniga, see on osa religioossest müstitsismist. Ka kristlikud tervendajad kasutavad nõiakunsti, nemad küll ei nimeta seda nii, tegelikult lausa eitavad. Nende jaoks on tegemist Jumala väega, mis neist läbi voolab, võimaldades niimoodi abistada seda vajavaid. Kristlik kirik on religiooni müstilise osa tutvustamise ja levitamise vastu, sest religioossetest doktriinidest eraldatuna võib see pakkuda huvitavama alternatiivi nn normaalsetele religioossetele praktikatele, juhatades inimesi niimoodi Jumala teenimise juurest maagiliste rituaalide manu. Tsiteerin Piiblit: „Aga neile pani vastu Elümas, nõid - sest seda tähendab nimi tõlkes - püüdes maavalitsejat ära pöörata usust. 9. Kuid Saulus, keda hüütakse ka Pauluseks, täis Püha Vaimu, vaatas teravasti talle otsa 10. ning ütles: "Oh sind, kes oled täis kõike kavalust ja kõike tigedust, sa kuradi laps, sa kõige õiguse vaenlane, kas sa ei lakka kõverdamast Issanda sirgeid teid“ (Apostlite teod 13:8-10). Eelnevas sisaldub kinnitus, et Kristlik Kirik on igati nõiduse vastu, põhjuseks asjaolu, et inimesed võivad hakata arvama, et saavad nö oma elu hästi elada ilma Jumalata ning see ei oleks Kirikule meelepärane. Prohvetlikkuses kristluses ning ennustamises nõiakunstis võib leida sarnaseid jooni. Kristlased usuvad oma nägemused pärinevat Jumalalt, nõiad usuvad, et on ühenduses vaimudega. Naised, kes kasutasid ravitsemise eesmärgil taimi, aitasid ilmale beebisid, manasid esile või eemaldasid needuseid, kes olid suutelised lepitama tülitsevaid naabreid „ täitsid funktsioone, mis kattusid ohtlikult suurel määral ka preestri tööga“ (Stewart 2004:142). Seda võib pidada ka keskaja nõiahulluse põhjuste üheks alustalaks, Kristlik Kirik kui võimu omav ja seda säilitada sooviv institutsioon kuulutas mittekristlastest ``oma teed`` käivad inimesed nõidadeks ning nõiad omakorda inimesele sama suureks vaenlaseks kui Kurat.

Antropoloog ning nõiakunsti ajaloo uurija Margaret Murray on välja pakkunud teooria, mille kohaselt oli nõiakunst Euroopas iidsete paganlike kultuste jäänuk, mis nö elas üle kristluse omaksvõtu. Nõidade organiseeritud tagakiusamine algas 1484 aastal, Murray näeb seda kui Kiriku võimalust end kehtestada, saavutada oluline koht nende inimeste eludes, kes ka peale sajandeid kristlust tundes ikka oli paganad (Parrinder 1970). See tõstatab küsimuse, miks oli Kirik passiivses rollis kogu selle aja vältel, mil Lääne-Euroopa kristlust tundis, aga paljud paganad seda endiselt omaks ei võtnud? Ühe teooria järgi oli Kirik siis piisavalt võimas institutsioon, ega pidanud vajalikuks tegeleda usuvallas harimatute mittekristlaste harimisega. Usk nõiakunsti kahanes 17. ja 18. sajandil, mil sotsiaalsed tingimused, mis olid soosinud selle tõusu, muutusid ning andsid teed paremale haridusele ning selle väärtustamisele (Russell 2001). Eelnevalt väljatoodu aitab ka põhjendada nõiahulluse vähenemist kuni kadumiseni alates 17. sajandist. Juri Lotman usub, et 15.-17. sajandil Lääne-Euroopat vallutanud nõiahirmu põhjustele on kõige lähemal need ajaloolased, kes täheldavad, et teaduse ja kunstide areng ning nõiahullus on omavahel seotud.

Rodney Stark (2004) kirjeldab erinevaid põhjuseid, mis võisid nõiahulluse tekkele ja arengule kaasa aidata. Ta toob välja vaimuhaiguse, seksismi ja sotsiaalsed muutused.Niisiis, ühe teooria kohaselt oli nõidade näol tegemist vaimuhaigete inimestega, kelle käitumist ning ``teiselaadsust`` psühhiaatriaeelses ühiskonnas teisiti tõlgendada ei osatud kui läbi religiooni vaatevinkli. Ometi, nagu ka Stark märgib, kuna vaimuhaigused ei tekkinud äkitselt 14. sajandil, siis miks nende all kannatajaid enne nõidadeks või muudmoodi kurjaga mestis olevateks ei tunnistatud? Teine väljatoodud põhjus on seksism, teooria, mille kohaselt oli nõiajaht Kirikule võimalus karistada ning kontrollida naisi, kes traditsioonilistest kristlikest soorollidest lugu ei pidanud. Seda väidet ümberlükkavaks peab autor asjaolu, et umbes kolmandik süüdistatutest olid mehed ning enamus naiste vastu esitatud süüdistustest ei saanud algust nn soolisest konfliktist. Seksismi teooria konteksti asetatuna võib ka väita, et karistati ka mehi, kes nägid soorolle teistmoodi kui ettekirjutatud ristiusu poolt. Mis puutub soorollidel põhinevate konfliktide puudusesse, siis ega hirm nõidade ees olnud midagi, mida ühiskond enesele teadvustas. Pigem vaenati nõidu, sest ristiusust lähtudes oli/on see saatanast, seega vale. Samuti võib olla, et erinevad võimalused mõistmaks ja normeerimaks soorolle (vana, paganlik moodus ning uus, kristlik arusaam) olid nn hõõrdumises juba pikemat aega, see ei olnud midagi niisugust, mida ühiskond endale otseselt probleemina teadvustanud oleks. Niimoodi kerkiski vastuolust tingitud segadus soorollide osas lõpuks pinnale 14. sajandil ning hakkas taanduma seoses Taassünni ehk Renessansiga. Nõiajahtijad juhindusid Malleus Maleficarumist, mis aga, nagu tõdeb ka Stark, ei tee saladust, et nõiad peaaegu alati naissoost on, naised olevat lihtsalt saatanale vastuvõtlikumad. Ristiusk, kui oluline tegur nõiahulluse tekkes ning kandumises üle terve Lääne-Euroopa, näeb oma Jumalas vaid ülevat head ning mehelikku printsiipi. Seetõttu ei imekspandav, et enamus nõidadena tagakiusatavatest olid naised, kelle kohta kehtis kristluses kolmikambivalents: naine on süütu neitsi, naine on hea ema ja naine on kuri ja õel vanamoor (Russell 2001). Kurjuse printsiibi religioonisisene tõrjumine tõi aga kaasa kõige kurja kehastuse – Kuradi -tekke väljaspool Jumala olemust ning loomulikult sidus selle naissooga. Selgitavana olgu lisatud, et antiikajal kummardasid hellenid jumalanna Artemist, kes oli neitsilik kütita ning metsloomade kaitsja ning naiste abistaja sünnitusel, kuid tema ``teine pool`` kujutas endast samastamist jumalannade Selene ja Hekatega, esimene neist oli kreeklaste jaoks Kuu kehastus koos kõige salapärasega, mis taevakeha ümbritses, teine aga nõidumise ja allmaailma valitseja. Nõiajahi ajal aitas naiste kergekäeliselt nõidadeks tunnistamisele kaasa ka saksa inkvisiitor Heinrich Institorise poolt kuulutatu, et naised on palju rumalamad, heitlikumad, kergemeelsemad ning himuramad kui mehed ja seetõttu sõlmivad ka suurema tõenäosusega pakti Kuradiga (Russell 2001). Juri Lotman toob välja veel ühe põhjuse, miks nõidadeks tunnistati eeskätt naised. Ta kirjutab, et hirmu objekti esimeseks tunnuseks on olla vähemus, seda mitte kvantitatiivses vaid õiguslikus mõttes. See osa ühiskonnast, kellele on antud kõige vähem sotsiaalseid õiguseid, tõstetakse vaenlase staatusesse. Nõiahulluse ajajärgul olid selleks vähemuseks kindlasti naised. Essees toob Lotman välja veel ühe teemaga seonduva huvitava väite, mille siinkohal tsitaadina kirja panen: „ Naiste õigusetusest rääkides tuleb silmas pidada, et õigusetuse-mõiste ise ei eelda mitte üksnes õiguste puudumist, vaid ka selle puudujäägi teadvustamist. (Naiste: A.M.#) Olukord ei muutunud (nõiahulluse ajal: A.M.#) halvemaks, kuid arusaam normist muutus. Mehed tundsid end rõhujatena ja see sisendas neisse hirmu oma ühiskondliku staatuse pärast“ (Lotman, M. 2007: 58).

On teada, et inimestes põhjustab hirmu ühiskonna poolt kehtestatud normidest kõrvalekaldumine, eriti juhul, kui see on mõnes mõttes lausa lubatud. Nii võib näha ka hirmu nõidade ees, kes kuni Kiriku sekkumiseni paar sajandit peale Euroopa ristiusustamist ikka veel oma paganlikke riitusi läbi viisid ning kristlikku Jumalat omaks ei võtnud. Antud teemat on uurinud antropoloog Victor Turner, kelle teooria järgi oleks nõiad antud essee kontekstis kui liminaalsed entiteedid (1991). See tähendab, et neile on lubatud olla keegi (või järgida/uskuda midagi), keda (mida) ühiskond ei ole kuulutanud tabuks, aga samas ka mitte heaks kiitnud. Nõiad olid nagu ühiskonna ja selle ``miski`` piiripeal elunevad inimesed, kelle kohta on väga lihtne öelda ``entiteet``, unustades, et tegemist on siiski inimestega. Kui tänapäeval võime liminaalsust siduda surmaga, Kuu- või Päikesevarjutuse, biseksuaalsuse või ka metsiku loodusega, nagu Turner näite toob (1991:95), siis nõiahulluse ajajärgul olid vastavateks piiripealsuse tunnetamise põhjusteks Jumal ja Kurat. Kuna ristiusk oli üsna tugevalt piiritlenud hea ehk jumaliku ning halvale ehk kuratlikule jäi esimesega võrreldes vägagi suur ``mängumaa``, siis oli kerge sattuda piiripealsesse olekusse. Oma arutluses piiripealsuse üle toob Turner välja veel ühe mõiste, mida peab seotuks ühiskonna nõrkade ja vähemustega – communitas. See tähistab eriliselt tugevat sidet, mis asetseb nende vahel, kes on kas koos läbinud mingi katsumuse või midagi erakordset, see ühendab ka vähemusi. Tänapäeva kontekstis oleks kõige lihtsam näide vast sõjavägi, kus ühte salka kuulunud noormehed sageli ka peale sõjaväekohustuse lõppu jagavad sidet. Minnes tagasi nõiahulluse juurde, seesama communitas seob ühte ka piiripealsed vähemuse esindajad – nõiad. Communitas oli ehk ka tollel ajajärgul kollektiivses inimteadvuses endale leidnud koha, kerkides esile märkide otsimisena, mis juba enne alateadlikult (või lausa teadlikult?) süüdi mõistetud nõidu ühendaks.

Kirjandus:

Lotman, Juri 2007 "Hirm ja segadus. Esseid kultuurisemiootikast`` Tallinn: Varrak Koostanud Mihhail Lotman; Tõlkinud Kajar Pruul

Parrinder, Geoffrey 1970 `´Witchcraft: European and African`` London: Faber and Faber

Russell, Jeffrey B. 2001 "Nõiakunsti ajalugu" Tallinn:Kunst Tõlkinud Jüri Pärni

Stark, Rodney 2004 ``For the Glory of God : How Monotheism Led To Reformations, Science, Witch-Hunts, And the End of Slavery`` Princeton, N.J. ; Oxford : Princeton University Press

Stewart, Pamela J. 2004 ``Wtchcraft, Sorcery, Rumors, and Gossip`` Cambridge: Cambridge University Press

Turner, Victor Witter 1991 `` The Ritual Process : Structure and Anti-Structure`` Ithaca (N.Y.) : Cornell University Press

Ad blocker interference detected!


Wikia is a free-to-use site that makes money from advertising. We have a modified experience for viewers using ad blockers

Wikia is not accessible if you’ve made further modifications. Remove the custom ad blocker rule(s) and the page will load as expected.

Also on FANDOM

Random Wiki