FANDOM


Mooste (endine Moisekatsi, saks keeles Moisekatz) mõis asub Põlva maakonnas Mooste vallas. Mõis sai alguse 16. sajandi lõpul, mil Poola kuningas Stefan Batory läänistas sealse ala Võnnu maakohtunikule Wilhelm Sturtzile. Paljude omanike käest läbi käinud mõis siirdus 18. sajandil von Münnichite valdusse. 1810. aastal omandasid mõisa von Nolckenid, kelle omandusse jäi mõis kuni 1919. aasta võõrandamiseni. Sellest ajast tänaseni töötab mõisa häärberis kool.

Ajalugu Edit

16. sajandist Rootsi aja lõpuni Edit

Kirjalikes allikates mainitakse Moisekatzi esmakordselt Kirumpää lossipiirkonda kuulunud külana, mille Poola kuningas Stefan Bathory läänistas 16. sajandi lõpus Võnnu maakohtunik Wilhelm Sturzile. Kuni Poola võimu lõpuni kuulus see tema pojale Caspar Sturzile.

1625. aastal läänistas kuningas Gustav Adolf Moisekatzi ja Kaugositzi (hilisem Kauksi) mõisad ooberst Joachim Nicolaus von Güntersbergile, kellele need kuulusid veel 1639. aastal. Varsti pärandas ta mõisad oma pojale ooberstleitnant Nicolaus von Güntersbergile, kelle surma järel 1653. aastal läksid need avatud läänina riigile tagasi.

1660. aastal pantis Rootsi kuningas mõisad Narva linnusekrahv ja bürgermeister Lorenz von Numersile ja tema vennale Levin von Numersile. Numersite (ka Nummers, varasemates allikates Numens) pärandis olid Mooste ja Kauksi veel 1686. aastal.

17. sajandi lõpul läks Mooste reduktsiooniga tagasi riigi omandusse.

18. sajandil Edit

8. mail 1717 kinkis Peeter I Mooste ja Kauksi mõisad kindralleitnant, kindralprokurör ja riiginõunik krahv Paul Jagusinskyle, kes müüs peagi valdused nüüd juba ühendatud Mooste mõisana ülemtallmeister krahv Carl Gustav Löwenwoldele.

Eelmise pojalt, ülemõuemarssal krahv Gustav Reinhold Löwenwoldelt läks mõis Stockholmi Õuekohtu president parun Otto Reinhold Strömfeldile, kes aga müüs selle 1741. aastal koos Luunja mõisaga salanõunik krahv Ernst Münnichile (30.12.1707 Heinsfurth- 04.02.1778 St Peterburg).

16. mail 1741. aastal Peterburis parun Strömfelti voliniku kapten Otto Reinhold von Stackelbergi ja krahv Münnichi vahel sõlmitud lepinguga müüs Strömfeldt oma Luunja ja Mooste mõisad koos kõigi nende juurde kuuluvate päraldiste, õiguste ja kohustuste, metsade, põldude, karja- ja heinamaade, veskite ja veskikohtade, talude ja talupoegadega, kalapüügikohtade - ja õigustega, viljaseemne, inventari, loomade ning võlgadega 27000 albertustaalri eest Münnichile. Käsirahana pidi krahv Münnich tasuma juba eelolevaks jaanipäevaks kummagi mõisa eest 1000 kuldtukatit. Seejuures oli valduste tegelikuks hinnaks 15000 albertustaalrit, ülejäänud osa ostusummast moodustasid mõisatel lasuvad võlad.

Üsna pea pärast mõisate omandamist konfiskeeriti aga krahv Münnichi varandused ning Mooste anti rendile kaptenilesk Hedwig von Strykile (sündinud Stärck). Kuid juba 1744. aasta juunis kinkis keisrinna Elisabeth Mooste krahv Münnichi isa vennale, ülemõuemeister vabahärra Christian Wilhelm von Münnichile, kelle omandusse jäi mõis enam kui kahekümneks aastaks. 10. mail 1766. aastal restitueeris Peeter I Mooste taas krahv Ernst Münnichile, kelle järeltulijate kätte jäi mõis nüüd kuni riigistamiseni.

1788. aasta märtsis sõlmisid krahv Ernst Münnichi pärijad lepingu, millega loovutasid 75000 rubla eest Mooste ja Luunja ning Saksamaal Oldenburgis asunud Neuenhuntorfi ja Münchenau perekonnamõisate omandiõiguse krahvi pojale riiginõunik krahv Johann Gottlieb Münnichile (09.05.1740 St Peterburg -1813).

29. mail 1742. aastal kirjutas Riia kindralkuberner alla resolutsioonile, millega lubati Mooste mõis rendile anda kapten Strycki lesele Hedwig von Stryckile. 5. oktoobril 1743. sõlmitud rendileping määras renditähtajaks 12 aastat.

6. märtsil 1746. aastal ostis Mooste mõisa omanik ülemõuemeister parun Christian Wilhelm Münnich 50 hõberubla eest Tartu Jaani koguduselt oma perekonnale matusepaiga. Lepingus on kirjas, et vastavalt Münnichi soovile mõõtis kirikueestseisja Kellner rae nõusolekul 11 jala pikkuse ja 10 jala laiuse platsi välja Jaani kiriku juurde niinimetatud Lübecki kabelisse ning see müüdi Münnichile tema perekonna igaveseks pärusomandiks.

1795. aasta Mooste mõisa hingeloendist leiab mõisateenistujate nimekirjast vaid 52. aastase Preisimaalt Köningsbergist pärineva mõisavalitseja Johann Jacob Sieberti oma perekonnaga, kõikide ülejäänute (eelmine mõisavalitseja, müürsepp, sulane, toatüdruk ja toapoiss, rätsep ja puusepp oma peredega) kohta on märkustelahtrisse lisatud, et nad on vahepeal, pärast eelmist hingerevisjoni 1782. aastal, kas surnud või Moostest lahkunud.

Esimesed Nolckenid Moostes Edit

1815. aastal päris Mooste, Luunja, Kaagvere ja Vana-Kastre mõisad krahv Münnichi tütar Maria (ka Marie) Ernestina von Nolcken (06.08.1768 Riia-07.02.1845 Kaagvere). Abielust kreisikohtu assessori, maanõunik vabahärra parun Axel Gustav Friedrich von Nolckeniga (11.05.1767 Harraskog, Rootsi-15.09.1821 Kaagvere) oli parunessil neli last. Rootsi õuetallmeistri poeg Axel von Nolcken pärines nimekast Rootsis elutsevast Nolckenite suguvõsast, millele oli 1747. aastal omistatud vabahärra seisus. Abielludes krahvinna Münnichiga sai Nolckenist 1788. aastal Venemaa alam ning 1797. aastal kanti ta Liivimaa aadlimatriklisse.

Nolckenite vanimast pojast, kreisisaadik parun Georg Johann Friedrich von Nolckenist (04.09.1789 Luunja – 05.06.1853 Mooste) kujunes Liivimaa Rüütelkonnas konservatiivide mõjuvõimas liider, kes astus 1842. aastal Peterburis rüütelkonna esindajana välja baltisaksa aadli õiguste piiramise vastu. Ehkki Georg von Nolckenile kuulus 1817. aastast küll Luunja mõis, ei saanud temast aga perekonna teiste valduste – Mooste ja Kaagvere – seaduslikku omanikku. Abielust krahvinna Catharina Louisa Münnichiga (06.10.1790-04.11.1847) sündis perre 10 last.

1816. aasta Mooste mõisa vakuraamatus seisab, et krahv Münnichi pärijatele kuuluva mõisa hingekirjas on 1811. aasta hingeloenduse andmeil 272 meeshinge ning maade suuruseks 12 3/8 adramaad. Talumaade väärtuseks on maamõõtmisel hinnatud 940 taalrit. Mõisa suvi–ja taliviljapõldude kogusuuruseks on 470 vakamaad. Põllumaad on keskpärased, heinamaad kohati head ja saagirikkad, karjamaad head ja ulatuslikud. Ehitusmetsa on mõisal piisavalt, küttepuid aga lausa ülekülluses. Mõisale kuuluvad kalapüügikohad neljal järvel, kaks kivist vesiveskit ning kolm kõrtsi, millest kaks paiknevad Tartu-Räpina maantee ääres, üks aga Jaanimõisa (Johannenshoff) karjamõisas. Mooste mõisateenistujate pere moodustavad karjatalitaja Jacob oma perega, tallipoiss Andres, karjamõisa karjatalitaja Paap abikaasaga ning metsavahid Thomas ja Peter perekondadega.

Lisaks maavaldustele pärisid 1845. aasta veebruaris Kaagveres surnud paruness Maria von Nolckeni lapsed oma emalt ka kopsakad võlad, mille kogusuuruseks arvestasid nad 21. augustil 1845. aasta koostatud nimekirjas 69 420 hõberubla ning 180 vakka rukkist. Võlasummade protsentide tasumine jagati kahte ossa: 52000 hõberubla protsendid tuli tasuda Mooste mõisa sissetulekutest, ülejäänud võlamaksed aga Kaagvere mõisakassast. Seisusekaaslastest võlausaldajate kõrval võib sellest nimekirjast leida ka võlgnevusi mitmetele mõisateenistujatele (valitseja, aednik, kokk, karjatalitaja lesk) ning magasiviljavõlgu.

22. augustil 1845. aastal sõlmisid paruness Nolckeni tütred Wilhelmine von Sivers ja Eleonore von Nolcken lepingu oma venna Georg von Nolckeniga ema pärandina saadud Mooste ja Kaagvere mõisate kasutamise reguleerimiseks. Lepiti kokku, et kuni 1846. aasta märtsini jäävad Mooste mõisa osas kestma niisugused vahekorrad, nagu need kujunesid pärast isa Axel von Nolckeni surma ning mõisa majandamisega seotud maksed sooritab Georg nii, nagu ta ennegi igal aastal on teinud. Sellest võib järeldada, et juba alates 1821. aastast oli Mooste majapidamise tegelikuks juhiks parun Georg von Nolcken. Sarnaselt usaldati Georg von Nolckeni hooleks ka Kaagvere majandamine, mille juures tuli tal mõisast laekuvad sisstulekud kulutada vastavalt ema päranditombul lasuvate võlgade nimekirjale võlaprotsentide tasumiseks ning kui vastavad tulud seda võimaldama peaks, siis ka võlasumma kustutamiseks.

Tegemist on lepingu dateerimata ning allkirjastamata mustandtekstiga, mis korraldab parunessi kolme pärija (poeg Reinhold Gustav von Nolcken oli hukkunud 26. augustil 1812. aastal Borodino lahingus) vahelisi suhteid. Selles deklareeritakse, et kreisisaadik parun Georg von Nolcken on täielikult loobunud oma pärandiosast oma poja Gustav von Nolckeni kasuks ning nii jäävad pärijateks kolm isikut: Gustav von Nolcken ja parunessi tütred kaardiväekindral von Siversi abikaasa Wilhelmine von Sivers ning Eleonore von Nolcken. Parunessi 75 120 hõberublale hinnatud varanduse moodustasid Mooste mõis (väärtus koos inventariga 45 120 hõberubla) ning Kaagvere mõis koos Vana-Kastrega (koos inventariga 30 000 hõberubla). Pärandi võlgade kogusuuruseks on sedapuhku arvestatud 19 120 hõberubla, mille mahaarvamise järel jäi pärandi koguväärtuseks 56 000 hõberubla. 28 000 rubla päris sellest Gustav von Nolcken ning parunessi tütred kumbki 14 000 rubla. Ühtlasi sätestas leping, et Gustav von Nolcken saab endale Mooste ja Kaagvere mõisad, kohustudes selle eest tasuma 19 120 hõberubla suuruse võlasumma ning samuti välja maksma oma tädide pärandiosad. Nagu teistest allikatest teada, jõustus see pärandijagamisleping 1846. aastal.

Georg von Nolckeni poja, Luunja mõisnik parun Ernst von Nolckeni tarbeks 1881. aastal koostatud sugupuu, millel on kujutatud kindralfeldmarssal krahv Burxhard Christoph von Münnichi järeltulijad.

Mooste Gustav von Nolckeni ajal Edit

1846. aastal läksid Mooste ja Kaagvere mõisad paruness von Nolckeni pärandina tema pojapoja – Georg ja Catharina von Nolckeni teise poja – nimeka Liivimaa aadlipoliitiku parun Gustav Fromhold von Nolckeni (06.10.1815 Luunja – 08.01.1879 Riia) kätte. Õppinud õigusteadust Tartus ja Berliinis, töötas ta esialgu Tartu sillakohtu adjunkti, seejärel Tartu kreisikohtu assessori ning 1848-51 Tartu kreisikohtunikuna.1850. aastatel kujunes temast isa jälgedes Liivimaa maapäeval konservatiivse partei juht. Ta oli 1851-1854 ja 1869-1870 Liivimaa maamarssal ning 1854-1856 ja 1857-1869 maanõunik. Sattunud vastuollu aadlikonvendiga, astus ta 1870. aastal tagasi. Parun Gustav von Nolcken abiellus 10. augustil 1840 kindralleitnant Christoph von Reuterni tütre Jutta (ka Julie) von Reuterniga (01.09.1816 Mohilev -03.07.1893 Lielezere) ning neil sündis neli last. Lisaks Liivimaa maavaldustele omandas Gustav von Nolcken 1871. aastal ka Kuramaal Goldingeni kreisis asuvad Lielezere (sks k Gross-Essern), Reņģe (sks k Ringeni) ja Pampaļi (sks k Pampeln) mõisad. Kõik oma maavaldused jagas ta hiljem majoraatidena oma nelja poja vahel.

Mooste ja Kaagvere mõisate ülevõtmise juures jäi Gustav von Nolcken oma isale võlgu 18 000 hõberubla. Seda võlasummat tõotabki noor parun koos 5 %-ga selles 1. mail 1846. aastal Tartus allkirjastatud kirjas järgnevalt iga aasta esimesel mail tagasi maksma asuda. Ühtlasi deklareerib ta, et nimetatud summa juurde ei ole liidetud 3000 hõberubla suurust võlga, mis isal on saada Marie von Nolckeni päranditombust.

1869. aastal on Mooste mõisa alla kuulunud Karuküla, Kauksi, Külajärve, Hirmuküla, Suurmetsa, Viiraküla, Säkna ja Mooste külad kokku 73 talukohaga. Iga talu aiamaa, põllud, võsamaa ja heinamaad olid vakuraamatus jagatud nelja kvaliteediklassi ning vastavad vaka- ja kapamaades mõõdetud pinnad arvestatud ümber taalriväärtusesse. Nagu näha, oli tollane keskmine talu väärt ligikaudu 15-20 taalrit. Mooste mõisa talude koguväärtuseks hinnati 1869. aastal 1218 taalrit ja krossi.

14. veebruaril 1877. aastal Riias kirjutatud ning 17 paragrahvist koosnev testament sätestas paruni varanduste pärimiskorra kuni nüanssideni kõikvõimalike tulevikustsenaariumite korral. Oma mõisavaldused jagas ta fideikomissidena nelja poja vahel: Lielezere pidi pärima vanim poeg Georg Christof, Mooste ja Kaagvere teine poeg Axel Gustav, Pampaļi Gustav Reinhold ning Reņģe mõisa noorim poeg Voldemar Ernst. Kui ühel poegadest peaksid meesliinis järeltulijad puuduma, pidi tema fideikomiss minema teise venna järeltulijatele. Nagu teada, omandaski Axel Gustav von Nolcken hiljem sel teel ka 1906. aastal lastetuna surnud vanimale vennale kuulunud Lielezere fideikomissi. Fideikomissid ehk aadlisuguvõsa mittemüüdavad pärandmõisad olid tollal Balti aadlike seas küllaltki levinud, sest nende eesmärgiks oli kindlustada aadli perekonnavalduste püsimine: fideikomisside maid ei tohtinud võõrandada ning nende pärimine pidi toimuma perekonnasiseselt (T. Rosenberg. Eesti mõisate ajalooline ülevaade. // Eesti mõisad. Tallinn, 1994. Lk 18.)

Põnevat ja detailset ning kohati ootamatutki teavet 19. sajandi teise poole mõisate eluolu ning talupoegade ja mõisa suhete kohta võib leida vallakohtute protokollidest. Nii on näiteks 27. novembril 1872. aastal Mooste mõisavalitsus kohalikus vallakohtus kaevanud, et kubjas Jaan Tuberg omma ammetid mitte ei täida, ööd kodust ärra ollevad, teomehhed töle ajamatta jätvad nink päiwa warjopiagas maggawad kos tedda ütski ülles ei leia kui tedda tarwis om. Seetõttu palus mõisavalitsus, et kohus kubjast karistaks ja kui ta ennast parandada ei luba, siis ametist vallandaks. Kuna kubjas kohtus salata ei võinud, et ta tõesti öösiti kodust ära oli ning seda ka aidamees tunnistas, trahviski kohus Tubergi 3 hõberublaga ning manitses edaspidi ametisse tõsisemalt suhtuma.

Küllaltki palju tekkis pahandusi mõisa viinavooridega, kus voorikohustust täitvad talumehed sageli viinaamidele augud sisse puurisid ja viina varastasid. 5. mail 1880. aastal olid kohtu all vallakohtumehed Jaan Suurmõts ja Jakob Vähhi, kellelt mõisavalitsus nõudis Pihkvas piiritusevooris rikutud aamide ja piiritusevarguse eest 46 rubla ja 80 kopikat kahjutasu. Kohtumehed ei võtnud aga süüd omaks ning nagu tunnistustest selgus, olevat Pihkva jõesuus kohtumeeste vastutuse all olnud aamil hoopis teised voorilised hami witso koppotanud ja augud sisse teinud ning pärast olnud Pihkwa linna wori majas üts pima pütt spiritusega pengi all. Kui aamid mõisasse tagasi toodi ja lahti võeti, paistnud põhjast mitmed pikad pulgad, millega puuritud augud olid suletud. Kuna tunnistused olid segased ja vastuolulised, ei õnnestunudki vallakohtul süüdlast kindlaks teha ning mõisavalitsus kaebas asja edasi kihelkonnakohtusse.

29. detsembril 1868. aastal Toolamaa valla mehe Mihkel Huntiga sõlmitud moonaka töölepingu alusel pidi Hunt koos naisega 1869. aasta jüripäevast aastaks Mooste mõisa teenistusse asuma. Aastapalgaks sai Hunt prii korteri, 10 vakka rukkist, 4 vakka otra, 1,5 vakka keedust, 4 puuda soola, 1/3 vakamaad kartulimaad, 1 puuda linu, pool pastlanahka ja 30 rubla palka ning võis pidada ühte lehma ja ühe lammast. Lisaks sellele, et Mihkel Hunt ise iga päev mõisas tööl pidi olema, sätestas leping kindlad tööülesanded ka Hundi naisele ja tütrele.

Mooste Axel von Nolckeni ajal Edit

Gustav Fromhold von Nolckenilt päris Mooste koos Kaagvere ja Lielezere mõisatega tema vanuselt teine poeg, kaardiväeleitnant ja Liivimaa maanõunik parun Axel Gustav von Nolcken (06.09.1842 Roela – 28.02.1912 Kaagvere). 31. mail 1873. aastal sõlmitud abielust Emilie Elisabeth Alice von Wulfiga (20.02.1853 Mõniste -?) sündis kolm poega. Püsivama elukohana eelistas Axel von Nolcken Moostele Kaagveret.

Kirgliku jahimehena tuntud Axel von Nolckeni rohkem kui nelikümmend aastat kestnud kirjavahetust Sangaste krahv Friedrich Bergiga läbib punase niidina jahitemaatika. Kui sõpradel on olnud muid asjaajamisi ning probleeme, püüti nende arutamist ikka ühendada ühiste jahikäikudega. Sedapuhku kirjutas Nolcken:

Kallis Friedrich

Kõigepealt minu südamlik tänu sõbraliku kutse eest, mille ma suure rõõmuga vastu võtan. Ole nii hea [ja] anna mulle teada, millal ma peaksin Sangastesse ilmuma; tuleb olla sõjaväeliselt täpne. Kuna ma tegutsen järgmisel nädalal maal, ja kuna Arthur Knorring on kavandanud pühapäeval, 24ndal Meeksis põdrajahi, siis oleks minu jaoks kolmapäev 27. kõige mugavam päev Sangastesse ilmumiseks ning 2-3 päeva kõikidele sõitudele jne kulutamiseks, kuna ma pean sellele järgneval esimesel detsembrinädalal maal olema. Kui Sul peaks seetõttu olema võimalik määrata 27. november kogunemispäevaks, siis oleks mul seda oivaline korraldada. Igatahes ole nii hea ja kirjuta mulle täpselt, kuidas see olema peaks ja adresseeri [kiri] nimelt Tartusse, kuna ma tulen siia tagasi.

Veelkord südamliku tänuga,

Sinu täiesti ustav A. parun Nolcken Tartu, 15. november 1868

Axel von Nolckeni vastus krahv Friedrich Bergi kutsele tema Lätis Valga maakonnas asuvas Sikšņi (saksa k Vaucluse) mõisas korraldatavale jahile.

Kallis Friedrich

Parimad tänud sõbraliku kutse eest, mille ma eile õhtul sain. Mul, kes ma nii iseäranis kütkestavat jahti Vaucluses väga hindan, on kahju, et ma sel korral tulla ei saa. Ma olen aga pärast pikka eemalolekut (Krediit-Konvendis Riias) tagasi koju jõudnud, kus oli ja on alati tarvis palju kuhjunut lõpule viia ning lisaks sellele ootan neil päevil äritehingule oma metsaostjat. Veelkord tänades ja parimate tervitustega,

Sinu ustav Axel Nolcken

Mooste, 31. oktoobril 1896.

Mõisnike kõrvalt püüdsid salaja jahipidamisega tegeleda ka talupojad. Nõnda võeti 1871. aasta veebruaris Mooste mõisa maalt Ahja jõe äärest kinni Ahja mees Jaan Pedokene, kes seal kaheraudse püssiga keelatud tedrejahti pidas. Meest karistati 6 rubla suuruse trahviga.

Axel von Nolckeni näol oli tegemist väga mitmekülgse isikuga, kes mõisate juhtimise, rüütelkondlike ametite pidamise, jahilkäikude ning paljude muude tegevuste kõrval leidis aega ning kutsumust juurelda ka eksistentsiaalsete probleemide üle.

Tema oletatavalt 1902. aastal kirjutatud filosoofiline mõtisklus „Egoism ja altruism. Sotsiaalpoliitilisest vaatepunktist“ algab sõnadega: Egoism, isekus on ebameeldiv, isegi eemaletõukav omadus, altruism, teiste eest muretsemine, hea ning õilis. See on nii üldiselt tunnustatud, et sellest ei tasu näiliselt rääkidagi. Ometi pühendab parun Nolcken järgnevalt teema arutelule kakskümmend ja pool vihikulehekülge.

Mooste mõisa käest aastateks 1878-1884 24 taalri ja 6 krossi suuruse Laugi talu rentinud Peter Koor ja Ado Jaanson pidid koha eest aastas maksma 168 rubla ja 46 kopikat. Rendileping sisaldas veel paljusid kohustusi. 1883. aastal ütles aga mõis lepingu üles. Seejärel esitas Ado Jaanson vallakohtusse kaebuse, milles nõudis mõisalt ehitatud hoonete ja tehtud tööde eest 3894 rubla ja 20 kopikat kahjutasu.

Surmateate tagaküljele on krahv Berg 3. märtsil 1912. aastal kirjutanud Axel von Nolckeni lesele pühendatud kuid nähtavasti sel kujul saatmata jäänud kirja, milles ta ütleb: Eile Riiast naastest leidsin ma siit eest Teie abikaasa surmakuulutuse. Temaga kaotasin ma ühe oma viimastest eakaaslastest, kes on oma noorusest saadik mulle lähedal seisnud. Ma saan vaid loota, et viimased päevad ei toonud talle erilist kannatust. Ümbritsetuna armastavatest omastest võis ta rahulikult vanaduspäevi veeta ning oma tegevusringi veel ise oma väärilistele poegadele üle anda, mis peab ka Teile troostiks olema, vaatamata kurvastusele, mida kaotus Teis tekitas. Lubage mul Teile avaldada minu siiraimat kaastunnet.

Mooste Eduard von Nolckeni ajal Edit

Mooste mõisa viimane omanik oli Axel von Nolckeni poeg, kreisisaadik parun Eduard Georg von Nolcken (08.07.1875 Mooste -?), kes asus mõisa majandamisega tegelema juba ajal, mil selle täieõiguslikuks omanikuks oli veel tema isa. Lisaks Moostele päris Eduard isalt veel

ka Kaagvere ja Lielezere. Eduard von Nolcken oli abielus kaks korda. 14. juulil 1905 sõlmitud abielu Anna Beate Freiin von Taubega (22.12.1885 St. Peterburg-05.03.1913 Tartu) ei jõudnud kesta kümmet aastatki, kui noor paruness raske haiguse tagajärjel suri. Esimesest abielust sündisid pojad Axel Georg (28.03.1906 Tartu), Hans Heinrich (02.05.1907 Mooste) ja Bernd Eduard (11.03.1910 Mooste). Teistkordselt abiellus Eduard von Nolcken 29. oktoobril 1915. aastal Tartus Helene Pauline Charlotte Freiin von Engelhardtiga (18.06.1895-?). kellega tal sündisid poeg Burchard Arthur (02.04.1917 Tartu) ning tütred Anna Elisabeth (27.01.1920 Berliin) ja Brigitte Alice (15.12.1921 Neuburg an der Inn).

Eduard von Nolckeni suurimaks ettevõtmiseks olid mastaapsed ehitustööd, mille tulemusena valmis lisaks uhkele heimatstiilis peahoonele ka suurejooneline kogu Eesti kontekstis silmapaistev majandushoonete kompleks. 1903. aasta suvel maaparandustööde kavandamise raames valminud plaanil on fikseeritud Mooste mõisa hoonestus enne suuri ehitustöid.

Kuigi Mooste Nolckenite isiklikku kirjavahetust on tänaseks alles äärmiselt vähe, võib vähestest säilinud kirjadest leida väga huvitavaid andmeid perekonna omaaegse suhtluse ning tööde ja tegemiste kohta. Ehkki valitud kiri algab ülevaatega Kaagvere mõisa valitsejamaja remonditöödest ning keskendub seejärel Eduard von Nolckeni ema haigusele, pöördub teema varsti noore paruni salajastele südameasjadele.

Katkend Eduard von Nolckeni poolt Moostest 20. juulil 1903 Riias viibivale isale saadetud kirjast.

EAA. F 1442, n 1, s 39

Nii kirjutab ta isale:

Oma lahkes kirjas mainid Sa veel korduvalt seda, mida ma silmapilgul, kus ma millestki muust abi leida ei osanud, Sulle oma „õnneunelma“ kohta jutustasin. Sa teed seda nii lahkel viisil, et ma pean ometi Su küsimusele, kuidas ma [varem] Sinu juures üht teistsugust arusaama väljendada võisin, vastama. Vaata, vaatamata täielikult sellele, et üleüldse ühest asjast rääkimine, mis ei ole ju võib-olla iialgi, hoopiski mitte aga 4 aastaga realiseeritav, enneaegu ilmsiks peab tulema, ei oleks ma seda võinud Sulle ometi teatavaks teha, ilma et ema seda samuti teada saanuks. Ja kes teab, mis siis oleks võinud tulla? Võib-olla tema vastuseisu kogu koorem, nagu ma seda juba kord, kus see tõesti vajalik ei olnud, tunda sain, võib-olla ka mitte, vaid ainult irooniline kahtlus, kriitika kogu laostav jõud, mis ju ühe nii järsku tekkinud ilma igasuguse loogilise põhjenduseta asja kergesti ümber lükkab ja hävitab.

Ma kartsin seda, ma pidin seda kartma, kuna see võis olla niisama surmav kui avalik vastuseis, ja kuna see matnuks siis selle, mis on ehk täitumatu, rumal ja lapsik, aga mulle üle kõige kallis ja armas. Mõtle ometi, mida niisugune unistus, ka siis kui see iial täituda ei saa, ühele nii üksildasele ja nukrale inimesele, nagu ma olen, tähendab. Ja selle pean ma omaenda ettevaatamatuse tõttu hävitama või vähemalt hädaohtu seadma? Mind on õpetatud oma kohutavat ebaõnne üksinda kandma, samuti oleksin seda ka oma vaikse õnnega teinud. Teisiti, täiesti teisiti oli see igatahes Sinuga, Sinuga üksi seda lühikest arusaamatut väikest romaani jagades. Sinult, kes Sa võtad mõistuseasju mõistuse ja südameasju (mitte vaid Sinu enda, vaid ka teiste puhul) südamega, ei oleks ma selle isaliku armastuse ja headuse määra juures, mis Sa oled mulle just viimastel aastatel kinkinud, tohtinud ühtegi teist vastust oodata. Aga see silmapilk ei paista mulle veel tõesti kätte jõudnud olevat,

nii seetõttu, et 4 aastat on ka liiga pikk aeg, kui ka seepärast, et saatus on meile juba kord nii raske katsumuse valmistanud, et mulle näib vale ning egoistlik, Sind mu veel selleks

nii kaugelasuvate plaanidega hõivata. Suunas ei või ju veel aastatega mitte midagi juhtuda, selle mõtte täitumise vastu räägivad tuhat ja üks võimalust ja kahjuks suur tõenäosuse puudus; niisiis milleks rääkida sellest isegi Sulle, kes Sa oled mulle kogu maailmas kõige lähemalseisvam ja kallim inimene. Nüüd muidugi, kus ma olen siiski lõplikult ja kindlalt

Su arvamusega tuttav ning veel seejuures tean, et see kõik on Sulle meeldiv mõte, rõõmustan ma hetkel vaid, et see on avaldatud ja Sa nüüd ka seda mu enda jaoks küllaltki kummalise südame salajasemat laegast tunned. Ma usun aga ja loodan, et kui Sa seda 14 või 15 aastast tütarlast ja nimelt tema silmade ning kogu näo võrratut ilmet täpselt näha saad, leiad Sa selle veel võrreldavamana, et su kaalutlev poeg on jõudnud millenigi, mis mõistusele arusaamatuks jääda võib.

Truus armastuses Su kätt suudeldes Sinu poeg Edi

Eduard von Nolckeni voliniku Engelhardti poolt ajutisele rekvireerimise ja sõjakahjude hindamise komisjonile saadetud palves teatatakse, et 1919./1920. aasta talvel on „punased“ Mooste mõisale tekitanud kahju kokku 595 890 marga ulatuses, mille eest taotletakse hüvitist.

Pärast Mooste mõisa riigistamist taotles Saksamaale siirdunud Eduard von Nolckeni volinik Nolckenite perekonnale mõisast maakrunti, mille ka kohalik vallanõukogu heaks kiitis. 6. mail 1920. aastal arutas aga asja Võru maakonnavalitsus ning otustas Nolckenile maad mitte anda, kuna ta isiklikult kohal ei viibinud. Ehkki mitmed endised mõisnikud säilitsasid tollal lausa mõisasüdamed ning jäid elama Eestisse, pidi aga Nolcken järgnevalt loobuma lootusest säilitada kasvõi tükikesegi maad mõisast, mille hooneteansambli ta vahetult enne I maailmasõja puhkemist silmatorkavalt suurejooneliselt välja ehitas ning selle seeläbi Eesti mõisate ajalukku kirjutas.

Kummitused Edit

Saade "Eesti kummitused" keskendus hüpoteesile, nagu saaks Põlvamaal asuvas Mooste mõisa kummalisi juhtumeid seletada seal eelmise sajandi alguses tapetud noorhärra vaimuga. Keegi liikuvat ringi valgesse riietatuna ning kustutab omatahtsi tulesid ja avab uksi.

Praegu asub hoones põhikool ning õpetaja Ülle rääkis, et kunagine mõisapere armastas jahil käia ning ühel jahilkäigul leiti surnuna vanem perepoeg. Ta olevat pidanud onuga tõsise sõneluse ning kuigi asi mängiti välja õnnetusena, teadsid kõik, mis tegelikult juhtus.

Samuti küsitleti vallavanem Ülo Needo, kes pole vaimu küll ise näinud, kuid rääkis juhtumist, kuidas see seisis ees rühmal teatrilaagris viibijatel.

Oma kogemusest rääkis naine, kes käis kümme aastat tagasi üheks õhtuks koristajat asendamas. Lahkuma hakates kustutas ta kõik tuled, lukustas uksed ja hakkas kodu poole kõndima. Umbes saja meetri pärast vaatas ta millegipärast tagasi ja nägi, et tuled põlevad. Ta pöördus tagasi ja avastas jubedusega, et uks, mille enne kindlalt kinni pani, oli lahti. Ta kustutas uuesti tuled ära, kuid eemalt tagasi vaadates põlesid need jälle. Enam ta tagasi minna ei julgenud.

Imelikke juhumeid tunnistasid ka maja restaureerinud töömehed ning mõisas kaua aega töötanud koristaja kirjeldas, kuidas mingi seletamatu jõud ämbrid kapist välja loopis.

Üks tütarlaps olevat maja trepil märganud silmanurgast vanaaegses riietuses torukübaraga meest. Ta mõtles, et miks nii naljakas kostüüm, ja vaatas uuesti. Seal polnud hingelistki.

Saate tegijad panid huvi pärast üheks ööks üles mõned kaamerad. Midagi ebatavalist need ei salvestanud, kui mitte arvestada seda, et keset ööd jalutas koridoris vallavanem Ülo, hele hõlst üll.

Ad blocker interference detected!


Wikia is a free-to-use site that makes money from advertising. We have a modified experience for viewers using ad blockers

Wikia is not accessible if you’ve made further modifications. Remove the custom ad blocker rule(s) and the page will load as expected.

Also on FANDOM

Random Wiki