Merivälja objekt on meedias kasutatav nimetus Tallinnas Meriväljal Hõbekuuse tee 34. maja hoovist leitud objekti kohta. On arvatud, et objekt on maavälise päritoluga, kuigi on ka pakutud, et tegu võis olla sõjalise esemega. 1980. tehtud Nõukogude liidu uurijate analüüsi kohaselt oli tegu sulamiga, mida pole võimalik maistes tingimustes saada.
Kõige lihtsama käsitluse kohaselt võib tegu olla lihtsa püriiditükiga.
Leidmine ja väljanägemine[]
Suvel 1969 leidsid Hõbekuuse tee 34. maja elanikud Viivika ja Virgo Mitt kaevu kaevates maapõuest "paari sentimeetri paksuse ringikujulise hallika metallplaadi moodi asja, mis oli pealt täiesti sile, alt krobelisem". Objekt oli 6 - 8 meetri sügavusel. Et edasi kaevata, murti plaat suruõhuhaamriga juppideks. Tükid valati kaevurakete vahele, kuigi ühe jättis Virgo Mitt mälestuseks.
Objekti käekäik[]
Kuigi Hõbekuuse tee 34. maja elanikud leiu vastu suuremat huvi ei tundnud, näitas Virgo Mitt seda tuttavale geoloogile, kes andis selle geoloogiainstituudi teaduri ja hilisema asedirektori Herbert Viidingu kätte. Viidingu juures seisis see aastaid, kuni üks tema töökaaslane tüki järsku pihku võttis ja tugeva elektrilöögi sai.
Sellest hetkest alates hakkas Herbert Viiding kummalise tükiga tõsimeeli katseid tegema. Oma vaatluste kohta pidas ta mitu aastat ka päevikut. Inimesed reageerisid tükki pihku võttes väga erinevalt: mõnele ei mõjunud see üldse, mõni sai elektrilöögi. Osa tundis külmavärinaid, osa kuuma.
Pärast uuringuid tuli Viidingul mõte saata metallitükk uurimisele Venemaale erilaboritesse, et määrata kindlaks, kas see on looduslik metall või sulam. Ta saagis tüki teemantsaega väiksemateks osadeks ja saatis need Moskvasse mitmesse instituuti.
Vastuste saamiseks kulus aega. Alles 1982. või 1983. aastal tulid hämmastavad arvamused: sulam on niisugune, mida pole võimalik maistes tingimustes saada. Vähemalt nii palju, kui Nõukogude Liidu uurijatel teadmisi oli. Objekt koosnes ligi neljakümnest keemilisest komponendist, kuid nende hulgas oli metalle, mille sulamistemperatuurid erinesid 1000 kraadi võrra. Kui panna need materjalid ühte tiiglisse ja kuumutada, siis selleks ajaks, kui viimane sulama hakkab, on teised juba aurustunud.
Materjal oli hangunud ja seda suurendatult vaadeldes ilmnes, et sulamil esinesid mitteraskusväljas hangumise tunnused. Raskusvälja sattudes hakkavad materjalid kihistuma, kuid antud materjali puhul oli pilt jällegi homogeenne.
1984. aastast alates hakkas Hõbekuuse teel rahvast voorima. Moskvast hakkas käima Aleksander Dejev, omaaegne kaitseministeeriumi ühe allasutuse teaduslik töötaja. Ka oli Meriväljal sage külaline Nikolai Sotševanov, geoloogia-mineraloogiakandidaat. Arvati, et kilp, mille kaevukaevaja lõhkus, olevat üks salapärase objekti kaitsekilpe, ja ju neid on maapõues veel teisigi.
Perenaine palgati objekti valvuriks. Võõraid inimesi enam Hõbekuuse tee maja õue ei lubatud.
Otsingud Meriväljal[]
Omal ajal tembeldati Dejev kriminaalkurjategijaks ning petiseks, kes tegi Meriväljal väljakaevamisi ainult isiklikul initsiatiivil. Dejev otsustas oma meeskonnaga, et on vaja kaevata šaht. Esmalt aeda, et objektile ligi pääseda. Hiljem kaevati 12 meetri sügavuselt üles ka garaašialune. Pinnas kuhjati hiigelvallidesse, mis ulatusid telefoni-traatideni.
Hobiufoloog Hans Raudsiku sõnul, kes on aastaid Merivälja saagal silma peal hoidnud, arvas Dejev, et see objekt kuulub tunduvalt võimsamale maavälisele kooslusele, mis asuvat Eestis Kaiu rabas. Seal teatavat juba üle saja aasta kohta, kust väidetavalt stardivad taldrikud. Kaiu objekt pidi olema suur, umbes 70 kilomeetrit. Ja maavälised jõud olevat seal ja kasutavat raba oma objektide stardiplatsina. Kaiu kandis olevat sageli nähtud tõusmas ja laskumas kummalisi objekte.
Dejev tahtis Meriväljalt mitu peret ümber asustada ja ehitada sinna neljale maa-alusele korrusele erilaborid. Tohutu müür muidugi ümber. Sinnapaika see mõte aga jäi, kui Dejev Eestist 1988. aastal laulva revolutsiooni algusega kadus.
Moskvasse läinud metallitükid on kadunud. Üks tükk saadeti küll Moskvast tagasi, kuid seegi kadus 1988. aastal kummalisel kombel, kui Herbert Viiding käis Pärnus loengut pidamas. Viiding ise suri 1988, kuu pärast seda, kui tükk kadus.
Hõbekuuse teel olevat aga midagi "aktiveerunud", kui keegi avaldas soovi seal töid jätkata. Raudsiku sõnul meenutas see Risti tänava poltergeisti - ise nägi ta purustatud tugitooli. Perenaise Viivika sõnul on olnud raamatute loopimist, patjade purustamist ja öösiti on hakanud maapõue sügavuses mürisema elektrirong. Veel õnnestus kellelgi lausa kaks korda priske koer läbi õblukese aknaprao toast välja paisata.
Uurimise lõpetamine[]
Merivälja loosse olevat sekkunud ka Vormsi Enn, kes inimkonna eksistentsi ohustamise tõttu tungivalt soovitas šahti kinni ajada. Vormsi Enn käskis sinna matta ühe omatehtud lepitus-eseme, et paluda andeks inimeste tekitatud kurjuse ja lolluse eest. See oli punasest puust tükk, mille üks ots oli kõrvetatud.
Šahti hakati kinni ajama 6. novembril 1988. Kohe pärast esimese ämbritäie liiva valamist käis maja kohal õhus väga kõva kärgatus ning taevas olevat löönud siniseks, mustaks ja valgeks. Töö lõpetati 15. novembril. 16. novembril oli Tallinna Linnahallis suur rahvakoosolek. Raudsiku juurde olevat tulnud võõras mees ja öelnud: "Kas te ise ka teate millega hakkama saite? Te olete väga suure heateo teinud." Raudsiku sõnul ta ei tea, kellega võis tegu olla.
1991. aastal olevat Meriväljal veel käinud jaapanlased, kes korraldasid mõõtmisi ja kaevamisi. Territoorium jaotati ruutudeks. Aukude kaevamisel täitusid need taas veega ning jaapanlastel oli nendega tükk tegu. Kuna selgus, et jaapanlastel ei ole luba kaevata, peatas valitsus kaevetööd ning jaapanlased sunniti lahkuma. Hiljem olevat selgunud, et tegu oli Jaapani luurega.
Aasta hiljem käis Hans Raudsik Moskvas pärimas, mis objektist saab. Nikolai Sotševanov ütles talle, et temal on tükk kaitsekilbist veel alles ja et ta pärandab selle oma vanemale pojale. Nüüd on Sotševanov surnud.
Praegu on Hõbekuuse teel rahulik. Majas elab nüüd Viivika Miti minia koos oma poegade ja uue mehega.
Teisi teooriaid[]
Anomaalsete keskkonnanähtuste uurija Igor Volke arvates on Hõbekuuse tee maapõues kaks objekti. Suurem on elliptiline, 17x22 meetrit. Väiksem on umbes 2x4meetrine pommikujuline objekt. Volke arvates võib tegemist olla ufotaolise objektiga, mis suudab kiiresti liikuda igasuguses keskkonnas. See võib olla näiteks signaalgeneraator. Kui maailmaruumis liiguvad ringi tipptehnoloogilised asjad, siis tekib küsimus, kuidas neid navigeerida. Selleks tulebki paigaldada navigatsioonimärgised, nagu need on Hõbekuuse teel.
On ka pakutud, et tegu võis olla salajase sõjalise objektiga. I maailmasõja ajal olevat Venemaa sõjaministeerium andnud Petrogradi teadlastele käsu valmistada sulam, mis oleks tugevam kui tol ajal tuntud terasemargid. Töökohaks olevat määratud üks Tallinna sõjatehas. Midagi õnnestus neil ka luua, kuid pärast bolševike riigipööret 1917. aastal ei pööratud töögrupile enam tähelepanu, pealegi lähenesid Tallinnale keiserliku Saksamaa väed. Esimesed metalliproovid olid valatud, kuid tollases korralageduses polnud kellelgi huvi raskeid metallikamakaid Petrogradi toimetada. Meeleheitel teadlased ja insenerid vedasid need ööpimeduses tollal väheasustatud Viimsi poolsaarele ja matsid männimetsa lootuses, et olude normaliseerudes kaevatakse need välja ja töö jätkub. Saksa okupatsioonile järgnes aga Vabadussõda, siis sai Tallinnast iseseisva Eesti pealinn. Metalliproovid jäid maapõue ja Meriväljale rajati aedlinn. Võib-olla oli ammune avastus oma tähtsuse minetanud.
Skeptilisest vaatepunktist[]
Nii Herbert Viiding kui ka Hõbekuuse 34 perenaine olevat tegelikult kinnitanud, et imepärane tükike kujutas endast üksnes püriiti. Sama näitas ka Virge Miti aastatagune valedetektoriga testimine. Kuid kuna Viivi Mitt sai iga kuu 500 rubla selle eest, et lubas teadlased ja sõjaväelased enda hoovi, pidi ta igasuguste lugudega huvi tekitama, et magus elu ära ei lõppeks.
Tajuekspert professor Jaan Huik korraldas katse, mille käigus tahtis järele proovida, kuidas inimesed imetükikesele reageerivad. Varasemast oli teada, et ühel minevat käsi kuumaks, teisel külmaks, kolmandal hakkavat otsekui nõeltega näpuotstes torkima.
Katseks võttis Huik TV-antenni tükikese, mingi rauakamaka ja neli tordikarbi kaant ning peitis asjad karbikaante alla. Kolmanda alla jäi tükike "objektist" ja neljas jäi kontrolli mõttes tühjaks. Inimestel läks käsi kuumaks või külmaks ka tühja karbi kohal. Mitte mingit erinevust Merivälja tükikese ja teiste tajumisel polnud. Huigi sõnul pole ka imestada, sest kui inimene hakkab pöörama tähelepanu sellele, mida usub, siis paljud senised aistingud jõuavadki teadvusse.
Viited[]
Artikkel kirjutati järgnevate ajaleheartiklite põhjal:
Müsteerium siiani lahendamata
Merivälja objekt on sõjaline?
Tulnukad armastavad Eestit
Hõbekuuse tänavat ümbritseb tänini tihe saladusteloor
Ajakirjast Kolmas Silm
Тайну эстонской деревушки пытались разгадать разведки трех стран