FANDOM


Maaväline elu on oletatav või väljamõeldud mitteüleloomulik elu, mis ei pärine Maalt. Teaduses ei ole maavälise elu olemasolu tõendatud ega ümber lükatud.

Praegu ei looda teadlased leida Päikesesüsteemist kõrgemaid eluvorme, vaid midagi bakterite taolist. Elu või selle jälgede avastamine teistel taevakehadel oleks suure teadusliku tähtsusega.

Ajalooline taust Edit

Mütoloogias ja religioonis ei ole tehtud selget vahet tulnukate ja jumalate vahel. Loodusrahvad ja muistsed tsivilisatsioonid ei arutlenud antud teemal või kadusid inimestega võrreldavate, kuid eri maailmadest pärinevad olendid mahuka ja mitmekihilise üleloomulike jumalate, deemonite, maailmaloojate, hingede ja muude olendite vahele. Nii mitmelgi sellisel olendil või tema tegude kirjeldustes tundub olevat iseloomulikke jooni just maavälistele mõistuslikele olenditele, mis on viinud mitmesuguste antiikastronautide ja "vanemate" rassi teooriate tekkele.

Kreeka filosoofias esines idee maailmade paljususest, eriti atomistidel, sealhulgas Epikurosel. Atomistide jumalad on füüsilise kehaga täiuslikud olendid, kes elavad maailmadevahelises ruumis ega ole huvitatud inimeste käekäigust.

Aastal 1217 esitas Pariisi piiskop Étienne Tempier väite, et Jumal oleks võinud luua rohkem kui ühe maailma, kuigi me ilmutusest teame, et see nii ei ole.

Kui tänu teleskoobi leiutamisele avastati, et Maa on vaid üks planeetidest, leiti, et ka teistel taevakehadel võib olla elu. Giordano Bruno väitis, et on lõpmata palju Päikesesüsteemi taolisi maailmu, ja nendes on ka elu.

17. sajandi alguses arutles tšehhi astronoom Antonín Maria Sírek: "Kui Jupiteril on elanikke, peavad nad olema suuremad ja ilusamad kui maalased, proportsionaalselt nende kahe kera suurusega."

Paljud 18. ja 19. sajand astronoomid, sealhulgas William Herschel, olid veendunud, et Päikesesüsteemis (ja võib-olla ka väljaspool seda) võib olla maaväline elu. Maailmade paljusesse uskusid ka näiteks Immanuel Kant ja Benjamin Franklin. Valgustusajal peeti elu võimalikuks isegi Kuul ja Päikesel.

Maavälise elu võimalikkusest Edit

Drake valem Edit

Maaväliste tsivilisatsioonide arvu teoreetiliseks hindamiseks kasutatakse Drake’i võrrandit. Frank Drake oli ka esimene, kes püüdis 1960 aastal lähimatelt tähtedelt raadiosignaale vastu võtta, asutades hiljem ka SETI. Päikesesüsteemi enda planeete oldi aga uuritud juba kohe peale raadioaparaatide ilmumist. Siis paluti häirevabaks vastuvõtuks kõigil raadioaparatuur välja lülitada. Drake võrrand ise koosneb, aga 7-st liikmest, mille korrutamise tulemuseks oleks tsivilisatsioonide arv meie galaktikas, kellega on võimalik ühenduse loomine. Liikmed on:

  1. tähede arv, mis tekivad aasta jooksul meie galaktikas,
  2. protsent neist millel on planeedid,
  3. keskmine planeetide arv päikesesüsteemides, mis võimaldavad elu teket,
  4. protsent neist, kus ka tegelikult tekkib elu,
  5. protsent eelnevast, mis jõuavad intelligentse eluni,
  6. protsent eelnevast, kes tahavad ja on võimelised kommunikatsiooniks,
  7. arvatav eluaeg sellisel tsivilisatsioonidel kauaks ollakse võimelised tähesüsteemide vaheliseks kommunikatsiooniks.

See on koosneb seega väga raskesti paikapandavatest tundmatute jadast, mille eri liikmete kasutust on kritiseeritud. Seega on tulemused kõikunud tänapäevasest 0,0000001-st, Drake enda arvestatud 50-st kuni 5000-ni.

Fermi paradoks Edit

Vastuolu võimaliku suure arvu potentsiaalsete tsivilisatsioonide olemasolu ja täieliku tõendite puudumise vahel nende olemasolust on viinud Fermi paradoksi sõnastamiseni. See küsib lihtsamas versioonis, et kus nad siis ometigi on?

On kaks võimalust, kas neid ole olegi vastupidiselt arvatule või on, aga me ei saa nendega ühendust eri põhjustel. Esimesel juhul on võimalik, et intelligente elu hävitab enda, teised või teeb seda varasel arengu etapil mõni looduskatastroof. Samuti on ka võimalik, et universumis toimuvad sagedased gamma-kiirgus puhangud steriliseerivad regulaarselt suure osa universumist. On viidatud ka sellele, et elu tekkeni maal viinud tingimused võivad olla väga haruldased, sest see nõuab väga täpseid tingimusi või suurt juhust, et nõnda keeruline struktuur molekulidest kokku saab, mis suudab end taastoota.

Kui nad on olemas, siis nad ei pruugi ju lihtsalt tahta ühendust võtta või on meie otsingutes vigu. Näiteks ei otsi raadiosignaale piisavalt põhjalikult, hetkel otsitakse ainult lihtsaid selgeid korrapärasid, aga nad võivad kasutada tihedat signaali pakkimist. Samuti jälgitakse hetkel põhiliselt päikesesarnaseid tähti, nad võivad aga just mujal olla. SETI aga ei olegi oma tänase vastuvõtuvarustusega, mis küll parim maailmas, võimeline näiteks meie võrdse arengutasemega tsivilisatsioonide signaale, näiteks meie enda televisiooni, vastu võtma rohkem kui 0,3 valgusaasta kauguselt, loodetakse tugevatele ja/või kindlalt suunatud signaalidele peale, mida edastaks mõni selgelt kõrgemalt arenenud tsivilisatsioon. Nende jaoks võib, aga raadiolainete kasutamine olla mööduv vaheetapp arengus ja tunduda sama hea kommunikatsioonivahendina nagu indiaanlaste suitsusignaalid praegusel ajal. Meie endigi tehnika liigub järjest kõrgema sageduse ja laiema spektri peale, mille leviala on väiksem, mille tõttu on ka meid raskem märgata, kui analoogtelevisooni ajastul. Arvatakse ka, et just meie väikse arenguastme tõttu ei kaasata meid suurte kõrg-kosmosetsivilisatsioonide ühendusse. Samamoodi nagu inimene ei suhtle eriti sipelgatega. Või hoitakse meid tahtlikult loomaaia looma taoliselt isoleeritult. Kuid suuremal arengutasemel võime ka meie lõpuks võib-olla tõdeda nagu teisedki tsivilisatsioonid, et erinevatest kohtadest pärit olendid võivad liiga erinevate, et suhtlusel oleks mõtet või et eri tsivilisatsioonid on universumis liialt suurte vahedega ruumis ja/või ajas, otsustav väike tsivilisatsiooni keskmine eluiga, kui valguskiirus on tõesti piirkiiruseks.

Otsingusuundi Edit

SETI otsingud Edit

1961. aastal hakati tegelema tegelema praktilise töö SETI-ga, mis koondab mitmeid erinevaid üritusi leida kosmosest tulevaid raadiosignaale, mida saaks tõlgendada intelligentsete olendite saadetuks. Tuntum neist on SETI@home, mis kasutab üle interneti miljonite projektiga liitunud arvutite töötlemisressursi leidmaks tõendeid võimalikest raadioülekannetest, signaalidest mida Puerto Ricas asuv Arecibo raadioteleskoop on püüdnud. See suudab teava katta 30% ulatuses ning seti projektide tüüpilisest 1 – 10 GHz-sest 9 miljardi kanali suurusest otsimisvahemikust, katab see ainult nö veeaugu 1420 – 1720 MHz, mis vastab vesiniku aatomi ja hüdroksüüli (OH) molekuli väljastatavale raadiolainetele. Seti pole siiamaani leidnud mitte ühtegi tõendit intelligentsete raadioülekannete olemasolust kosmoses, kuid loomulikult on mõeldud mismoodi esimese kontakti korral tegutseda. Kõigepealt kontrollitakse laiapõhjalise komitee poolt üle, et see pole eksitus ja siis avaldab ÜRO peasekretäär selle kogu maailmale. Kuivõrd kõrgemalt arenenud tsivilisatsioon on meie raadio signaalide emiteerimist niikuinii märganud, siis vastatakse hetkel veel kokkulepimata tekstiga, mis tutvustab meid kui inimkonda tervikuna.

Inimese saadetud sõnumid Edit

Areciboga saadeti 1974-ndal aastal teele ka esimene spetsiaalne sõnum päikesesüsteemivälistele olenditele. See koosnes 0 ja 1-lisest koodist, mis universaalset matemaatikat kasutades annab kokku pildi, kus on sümboliteks taaskord universaalsed füüsika/keemia/geomeetria kujutised mõndadest universumi algtõdedest ning meie asukohta ja meid iseloomustavad suurused. Samas on levivad ka kõik meie poolt toodetud raadiosignaalid kosmosesse, nii et tegelikult on inimkond aktiivne olnud raadiolainete levialas pea sada aastat ja vastavalt siis kattes ligikaudu saja valgusaastase raadiusega sfääri. Enne raadioaparatuuri leiutamist on üritatud kontakti võtta, eelkõige meie planeedisüsteemi siseselt, kus varasemal ajal arvati nähtavat elutegevuse jälgi, valgussignaalide ja maapinnale joonistatu või pinnamoodustiste kaudu. Ka neljal kosmosesondil, mis kõik on praeguseks meie päikesesüsteemist väljunud, on Arecipo sõnumi ülesehituse põhimõtetega sarnanev sõnum maavälistele olenditele. Kahel Pioneeril on alumiiniumist plaat joonistega ning Voyageridel gramafooniplaadi moodi kasutatav kuldplaat, kust loeb nõnda välja eri keeltes tervitusi, muusikat ja pilte maailmast. Sondid püüdlevad erinevate lähimate tähtede poole,millest ikka veel 1,7 valgusaasta kaugusele lõpuks jäädes kulub neil umbes 40000 aastat. Kui hetkel kasutatakse staatilisi sõnumeid, siis tulevikus hakatakse arvatavasti kasutama algoritmilisi lahendusi, kus matemaatika ja loogika elementide peale on ülesehitatud arvutiprogrammi meenutav interaktiivne sõnum, kust saab saaja seda jooksutades enda küsimustele vastuseid ja tagasisidet viisil nagu inimene seda annaks, ilma piki aastaid ootamata, mis iga ühendusseannsi vahele kulub tähtedevahelisel signaaliedastusel. Üles on kerkinud, aga kahtlused kas sõnumid tundmatutele eluvormidele on ikka ohutud, sest ei saa kuidagimoodi kindel olla, et kõikvõimalikud vastuvõtjad oleks heatahtlikud ega ole ka võimalik kindlustada, et isegi heatahtliku tsivilisatsiooniga kontakt ei too endaga kaasa tõsiseid tagasilööke.

Otsingud Päikesesüsteemist Edit

Elu mikroorganismide tasemel otsitakse ka meie endi planeedisüsteemist. Erinevalt 19. sajandist enam laiemalt intelligentset elu siit ei arvata leitavat. Maapealsetest väga vaenulikest tingimustest leitud erinevad organismid panevad oletama, et on tarvis ainult süsinikpõhist orgaanilist keemiat, vett ja energia allikat ja elu võib tekkida.

Marss on sarnaseim planeet Maale, mis tänu oma väiksemale suurusele võis jahtuda kiiremini ja võimaldada isegi varem elu kui maa. Kui varajane Marss võis olla samuti vesine planeet, siis hetkel on maapind seal kuiv ja külm. Kuid maapinna all võib leiduda oaase elule, sest seal on samalaadsed tingimused kui Antarktikas, kus kivide sees ja jääga kaetud järvekestest on leitud elu.

Jupiteri kuu Euroopa on kaetud jääga, samuti on seal kindlalt süsinikku. Küsimus on ainult, kas kuu sisemus on kuum või mitte, sest paksust jääkorrast ei tule piisavalt päikesevalgust läbi, et käivitada keemilisi protsesse. Sarnaste omadustega kuusid on päiksesüsteemis mõni veel (Callisto, Ganymede jne).

Saturni kuu Titaan on ainult poole väiksem Marsist. Seal on paks atmosfäär, mis meenutab maad 4 miljardit aastat tagasi, ennem kui taimed hakkasid hapnikku tootma. Nagu ikka saadakse sellistest „ajamasinastest“ teadmisi ka iseenda ja maa arengu kohta, samuti nagu ka võib-olla kunagi maavälist elu uurides.

Komeedid võivad oma sisemuses peita elu, sest tõenäoliselt on just nemad ka need, kes on planeete orgaanilise materjaliga nagu süsinik varustanud.

Orgaanilist materjali, praeguseks kuni 13 aatomilises struktuuris, on leitud ka tähtedevahelistes gaasipilvedes.

Elu Päikesesüsteemi välistel planeetidel Edit

Pidevalt uusi poolt-argumente elu tekke võimalusele mujal, lisandub astronoomia uusimalt leiualalt, päikesesüsteemi väliste planeetide otsingult. Esimesed kinnitust leidnud planeedileiud tehti 1988/89 aastal, hetkel on neid leitud aga juba üle 227-e. Enamik küll on Jupiteri sarnased gaasihiiglased, mida on kergem leida tänu enim kasutatavale meetodile, tähe positsiooni muutusele, mis on põhjustatud planeetide gravitatsioonist pöörlemisel. Leidude sekka mahub see-eest igasuguseid planeete: 12,5 miljardi aasta vanuseid, atmosfääriga, maasarnaste parameetritega, 10 tunniga ümber päikese pöörlevaid ligi 1600-kraadise temperatuuriga, räni ja hapnikku välja purskavaid surevaid hiidplaneete kui ka mitme planeediga tähesüsteeme.

Selle aasta (2007) 21-sel veebruaril jälgiti esmakordselt planeeti otse, läbi spektrianalüüsi. See võib kunagi kaasa aidata maavälise elu otsingutele, sest organismid mõjutavad oma elutegevusega atmosfääri koostist.

Lähim leitud planeet asub maast 10,4 valgusaasta kaugusel. Leidude seas on ka mõni planeedi massiga moodustis, mis ei ole ühenduses ühegi tähega ja mis paikneb tähtedevahelises ruumis. Inglise keeles Planemos-el võib ka endal olla planeete, kuid ta sees erinevalt tähest ei toimu tuumareaktsioone. Kuivõrd valgust tüüpiliselt eriti sinna süsteemi ei saabu, siis ei teki seal ka suure tõenäosusega elu.

Teisi otsingusuundi Edit

Üheks tõenäoliseks viisiks tähtedevaheliseks kommunikatsiooniks on veel laserühendused. Nende suur eelis seisneb selles, et need ei haju tähtedevahelistes tolmupilvedes, negatiivsele poolele läheb aga, et need peavad olema täpselt suunatud ning ka sagedusala on väike, nii et neid on raske leida. Kui selline kiir on meile samas otse suunatud, siis võib ta tunduda kuni tuhandeid korda heledamana kui mõni täht taevas. Seti raames on mõnevõrra ka alates 1980-ndatest selliseid signaale otsitud, kuid vähe ja tulemusteta. Uute projektidega selle eest aga tegeletakse ja soovitakse terve taevas läbi uurida.

On otsitud ka gamma-kiirguse pikki jälgi, mida peaks maha jätma tuumaenergiat kasutavad kosmosesõidukid. 1983 otsiti kõik tähed 20 valgusaasta raadiuses läbi, et leida triitiumi jälgi, mis on sagedusega 1516 MHz nö „vee-augu keskel“ ja mis on võimalik kõrvalprodukt maaväliste olendite tuumareaktsioonidest. Sõidukeid, mis on tulnud otsima elu on ka otse otsitud maa ja kuu orbiitidelt. On arvutatud, et kui sõiduaeg pole tähtis, on see energiat säästvam, kui elekromagneetiliste lainete saatmine. Samuti nagu algoritmiline raadiosõnum, on ka sellel viisil eelis, et tänu hilisemale väiksemale vahemaale, saab sellise kosmosesondi tehisintelligents kiiremini suheleda ja edastada kogu informatsiooni, mida selle teinud olend tahab. Sond võib olla ka ise-paljunev, tehes oma koopiaid teiste taevakehade materjalist ja ta suudab leida ka vähearenenud elu, kes ei suuda tähtede tähtedevahelist kommunikatsiooni teostada. Selline sond võiks isegi ainult 10%-sel valguskiirusel lennates, mida teoreetilised meetodid pakuvad, terve Linnutee galaktika läbi uurida ainult poole miljoni aastaga.

Päikesepurjedega, heelium-3 või antiaine mootoriga suured mitmekümne tuhandelise elanikkonnaga põlvkondade viisi reisivad kosmoselaevad võivad terve meie galaktika 200-300 miljardit tähesüsteemi asustada 5 kuni 50 miljoni aastaga, kui lõpuks saavutatakse ligikaudu 10 korda suurem arengutase kui praegu ja on kasutada juba terve meie planeedisüsteemi varud. Fermi tuletas oma paradoksi just tänu viimasele arutelule, sest võrreldes tähe keskmise elueaga on terve galaktika koloniseerimiseks kuluv aeg väike ning galaktikas leidub palju meie tähesüsteemist mitu korda vanemaid tähti.

Elu ja tema vormid Edit

 Vaata ka artiklit Elu

Keda siis üldse üritatakse leida? Elu tunnused on vaidlusalune teema, aga üldjuhul on need:

  1. organismil on keemiliselt püsiv sisekeskkond,
  2. organism kasutab energiat,mida saab muutes aineid,
  3. organism kasvab,
  4. kohastub keskkonnaga,
  5. reageerib stiimulile,
  6. paljuneb.

Ei pea olema suure fantaasiaga olema,et kujutada ette maavälist organismi, kes nendele tingimustele ei vasta. Sarnaselt otsitakse ka eelkõige elu, mis sarnaneb meie omaga, on süsiniku-vesi põhine ja maaga sarnastes tingimustes arenenud, ehk mis on teatud kaugusel tähest ja maa liiki planeedil, kus saab olla vedelat vett.

Arvatakse, et ka räni(mis võimaldaks kõrgemat temperatuuri taluvust,päiksele lähemal olekut) või lämmastik-fosfori põhjal oleks saanud elu areneda. Kuid vee või süsiniku asemel võib olla ka ammoniaak, mis võimaldaks külmemates tingimustes elu, nagu Saturni Titanil.

Ehk võimalik elutsoon on suuresti teadmata ning spekulatiivne ja võib vabalt tegelikult terve universumi enda alla hõlmata. Eriti arvestades, et elu kandjatena kaalutakse veel paljusid keemilisi ühendeid, kui võib eksteerida ka väga erinevaid eksootilisi eluvorme nagu tähtedevaheliste tolmupilvede organiseeritud elu või nukleonelu ning tehiselu.

Välimus ja olemus võivad neil samasuures ulatuses kõikuda nagu algained. Arvatakse siiski, et mõni tunnus on neil korduvam, näiteks lennuvõime, fotosüntees, nägemine või jäsemed, ehk asjad mis on maal eri teid pidi korduvalt väljaarenenud.

Ad blocker interference detected!


Wikia is a free-to-use site that makes money from advertising. We have a modified experience for viewers using ad blockers

Wikia is not accessible if you’ve made further modifications. Remove the custom ad blocker rule(s) and the page will load as expected.

Also on FANDOM

Random Wiki