FANDOM


Sellel artiklik puuduvad viited. Aita lisada puuduvaid viiteid!
Underground.svg

Londoni metroo logo

Londoni metroo on nimetus metroosüsteemile, mis teenindab suuremat osa Suur-Londonist ning seda ümbritsevaid naaberalasid nagu Essex, Hertfordshire ja Buckinghamshire. Metroo esimesed sektsioonid avati 10. jaanuaril 1863. aastal, mis teeb sellest maailma vanima metroo. [1] 1890. aastast hakkas see ka esimesena kasutama elektrironge. [2]

Levinud nimetus Londoni metroo kohta on Tube.

Lühike ülevaade Edit

Londoni metrool on 11 liini ja 268 jaama. Esimest korda soovitati allmaaraudteed liikluslahendina 1830. aastatel, kuid seda ei võetud tõsiselt enne 1850. aastat. 55 % rööpavõrgustikust asub maa peal.

Metroo rööbaste kogupikkus on 400 km, mis teeb sellest maailma pikima metroo.[3]

Metroo kummitused Edit

Allmaaraudteed ehitades satuti nii matmispaikadele kui vanade kirikute müüridele. Metroos on mõrvatud inimesi ja sooritatud enesetappe. Raudtee tunneleid ja perroone jälgitakse videokaameratega turvakeskusest ning valvavad turvamehed. Peale südaööd rongiliiklus seiskub ning maa-alla inimesi ei lasta. Öötundidel on maa-alune tunnelite süsteem hoopis isemoodi maailm.

Londoni all olev tunnelite võrgustik on tegelikult üks kumitavamaid kohti maailmas, kuigi paljudele inimestele, kes kasutavad allmaarongi igapäevaselt tööle ja koju sõites, ei tuleks see pähegi. Reisijad on huvitatud ainult oma sihtpunkti jõudmisest ning ei huvitu mis neid tegelikult seal maa all ümbritseb. 1860 aastatel ennustas üks mees, et maaaluste tunnelite ehitusega kaasneb maailmalõpp kuna astutakse tundmatusse ning sellega äratatakse seal elutsev kurjus.

Info konkreetsete juhtumite kohta pärineb filmist Ghosts of the Underground

Liverpooli jaam Edit

Aastal 2000 kell 02.00 öösel sai üks turvamees turvakeskusest kõne, et Liverpooli jaamas seisab ida suuna perroonil üks mees. Turvamees lubas, et läheb vaatama. Jõudes perroonile ei leidnud ta sealt kedagi ning siirdus siseliinitelefoni juurde ning helistas keskusesse öeldes, et ta ei näinud kedagi. Turvakeskusest öeldi, et hetkel seisab see mees ikka veel seal. Turvamees, läks uuesti kontrollima, vaadates põhjalikult kõik kohad üle - kuid ei midagi. Helistades uuesti keskusesse imestas kolleeg siiralt, et kuidas see võimalik on kui ta nägi kaamerast turvameest seisvat vahepeal selle teise mehe kõrval. Turvamees mõtles, et ta on lolliks läinud ja läks uuesti vaatama, vaadates isegi raudteele, et äkki mees hüppas perroonilt alla...kuid keda polnud seda polnud.

Hiljem, seoses raudtee remondiga, avastati Liverpooli jaama alt massihaud.

Bank Station Edit

London Underground Central Line at Bank station 2005-12-10 02

Bank Stationi perroon

Bank Station on Londoni allmaaraudtee vanim. Peale viimase rongi väljumist jaamast hakkas turvamees sulgema uksi ja väravaid kui kuulis kuidas lift kolisedes alla hakkas sõitma. Ta imestas, kuna teadis, et uks üleval oli juba suletud. 3, 2, 1 - lift jõudis alla, kuid kedagi ei väljunud. Vana lifti uks oli iseavatav. Turvamees läks ja avas ukse kuid liftis ei olnud kedagi. Eemaldudes liftist kuulis ta järsku kolme koputust lifti puidust uksele. Vanal mehel hakkas kõhe , ta oli ju vaadanud lifti ja seal polnud kedagi. Kontrollima ta igatahes ei läinud…ning kiirustas jaamast minema. Läbides jaama piletivärava lõi järsku mingi tundmatu jõud väravad valju kõmakaga kinni. Tuuletõmbust ei olnud. Mees rõõmustas, et teda enam sinna jaama tööle ei määratud.

Üks Bank Stationi sissepääs oli kunagi lähedal oleva kiriku krüpti sissepääs. Piletimüügi saal asub endise krüpti kohal kust aastal 1900 kaevati surnud välja.

Kennington Loop Edit

Kuigi Londoni allmaaraudteed kasutab igapäev miljoneid inimesi, on tunnelites kohti, kuhu tavakodanikke ei lasta. Üks selline koht on Kennington Loop, kus rongid ümber pööravad ja suunda muudavad. Tunnel on 150 aastat vana ja väga kitsas.

Mõnikord peavad rongid Kennington Loopis ootama kuni 20 minutit, mille vältel ei ole kellelgi võimalik pääseda ei rongi ega rongist maha.

Kaks ühesugust juhtumit sellest kohast nelja aastase vahega.

Rongijuhid said raudtee kontrollkeskusest kõne, et peavad Loopi sisse keerama seoses mingi tõrkega raudteel. Nad lasid inimesed peatuses maha ning sõitsid Kennington Loopi. Kitsas tunnelis seistes tundus aeg seiskuvat. Järsku kuulsid mehed rongi vaguneid ühendava koridori ukse sulgumise helisid. See pidavat olema spetsiifiline heli.

Mõlemil juhul kuulsid juhid, kuidas keegi liikus vagunist vagunisse. Üks juht kuulis kuidas keegi tuli tagant ettepoole: vagun 7,6,5,4,3... Juht tõusis püsti, arvates, et keegi raudteetööline tuleb,kuigi see oli võimatu: see koht on nii kitsas, et keegi ei saa peale ega maha. Kedagi ei tulnud. Ta otsis vagunid läbi kuid kedagi ei olnud.

Teine juht kuulis lihtsalt uste avanemis ja sulgumise helisid. Rongi läbi otsides ei olnud seal kedagi.

Juhtumid olid neljaaastase vahega.

Selgus, et kunagi oli keegi selles tunnelis surma saanud, üritades rongist väljuda, kuid oli rataste alla kukkunud.

Ka tunnelites, mida inimesed läbivad, et jõuda perroonile, on inimesed tundnud ebamugavustunnet, külma jms. Paranähtuste uurija käis tunnelites mõõtmas ja tal oli lihtne seletus toimuvale. Inimene kuuleb helisid, mis on kõrgemad kui 20 mhz. Alla 20 mhz on infraheli, mida ei inimene kuule, kuid tunnetab külmana, nahk läheb kananahale, tekib külm higi ja see omakorda mõjutab nägemismeeli.

Et oma teooriat tõestada, peab paranähtuste uurija leidma selle infraheli sageduse tunnelites alla 20 mhzi. Ta läks ja lindistas Kennington Loopi lähedal rongi mõõdumisel tekkinud helisid ning sõitis ka rongiga kaasa sinna tunnelisse sisse lindistades heli ja mõõtes selle sagedust. Tunnelis oli tõepoolest helid alla 20 mhz. Loomulikult ei seleta see uste avanemist ja sulgumist, kuid võib olla teatud tõuge järgnevatele sündmustele.

Hyde Park Corner Edit

Müra ja helid, mida maa-all kuulda võib, on enamasti masinate tekitatud hääled (eskalaatorid, liftid, mõõduvad rongid). Öösel, kui viimane rong on läinud, peab jaama turvamees selle eest hoolitsema, et eskalaatorid saaksid välja lülitatud ning kõik vaikseks jääks.

Ühel öösel lülitas üks mees oma kolleegiga eskalaatoreid välja ja kontrollis üle, et kõik oleks korras. Siis suundusid nad kontori poole. Kõik eskalaatorid olid välja lülitatud ja kõik oli vaikne. Umbes 02.30 ajal kuulsid nad müra ning kui vaatama läksid, töötas üks eskalaatoritest, kuigi nad olid kõik välja lülitanud. Et eskalaatorit käivitada, on vaja võtit. Mehed ei oska seda kommenteerida. Kella 03.00 ajal jõudsid nad kontorisse tagasi kui ühel meestest tekkis imelik tunne, et keegi on tema selja taga ja vaatab teda. Ruum muutus ühtäkki tõeliselt külmaks, nii, et hingeauru võis näha. Ta pöördus oma kolleegi poole ning leidis selle suruvat ennast vastu seina ise näost lubivalge. Kui ta tema juurde läks, pidi kolleeg ennast tükk aega koguma enne kui suutis küsida: Kas sa nägid ka seda nägu?

Ta olevat näinud kedagi seismas ning neid vaatamas. Enam see kolleeg sinna tööle ei läinud.

Becontree Station Edit

Hilisel õhtutunnil oli üks mees lõpetamas oma paberitööd kontoris, kui kuulis mürinat. Alguses ei pööranud ta sellele tähelepanu kuna arvas, et rong tuleb kuid hetk hiljem kuulis ta seda jälle, siis vaikus ning siis juba kolmandat korda. See tundus kummaline. Ta teadis, et mõned kolleegid on üleval saalis ning hakkas sinna minema, et seda arutada. Minnes oli tal tugev tunne, et keegi kõnnib tal järel. Ühel hetkel keeras ta ennast järsku ümber ja nägi naise kujutist . Naisel olid pikad heledad poolde seljani ulatuvad juuksed ja valge kleit kuid naisel ei olnud nägu…Mehel tuleb igakord seda meenutades või rääkides kananahk ihule. Kui mees oma kolleegi juurde jõudis ütles too talle, et ta näeb välja nagu oleks kummitust näinud. Selle peale vastas mees, et ma nägingi. Kolleeg pärima, et kas see oli naine valges kleidis ? Mees vastu, et jah aga kust sina seda tead. Vastus : ma olen ka teda näinud.

1958 hukkus sellel raudteelõigul 10 inimest rongide kokkupõrkel.

Embankment Station Edit

Embankment Station on tipptunnil üks Londoni rahvarikkamaid jaamu. Läbi aastate on paljud jaama töötajad täheldanud kummalisi tundeid ja juhtumeid ühes tunnelites, mida ei kasutata.

On kuuldud kummalisi helisid, samme, tuled kustuvad ja lähevad jälle põlema, ukse sulgumist ja avanemist, temperatuuri muutusi. Paljud töötajad keelduvad sinna tunnelisse üldse sisenemast. Ühel mehel polnud siiski valikut, kuna tema töökohustused nõudsid tunnelisse sisenemist. Filmimise ajaks oli ta seal töötanud kolm kuud. Ta on kuulnud uste avanemisi ja sulgumisi. Mehe sõnul ta ei tea, mis seal on, kuid ta ei taha seal enam töötada.

Filmi jaoks kutsuti ka parauurja mõõtma ultraheli. ka parauurija sõnul on tunnelis uskumatu atmosfäär. Ta tundis samuti külma õhu voogusid vaheldumas sooja õhuga ning ütleb, et ei tea, kas see on mööduvast rongist mingi tuuletõmme. Samuti kolksub uks pidevalt. Ultraheli näitab alla 20 hz. Ja mida kaugemale tunnelis minna, seda madalamaks muutub temperatuur. Loomulik oleks, et läheb soojemaks, kuid uurija arvab, et tekib mingi lõõri efekt, mis imab külma õhu tahapoole. Ta võtab teibi ja hoiab seda otsapidi käes…Teip liigub tugevalt õhuvoolu suunas. Järgmisel hetkel muutub õhuvoolu suund vastupidiseks. Ilmselt oleneb see sellest kummalt poolt rong sõidab. Õhuvoolud siis ilmselt avavad ja sulgevad uksi.

Baker Street Station Edit

Enamus juhtumeid on täheldatud tunnelites töötavate inimneste poolt, kuna keegi peab seal olemas olema 24h ööpäevas. Kuid ka eraisikud on näinud nii mõndagi seletamatut.

Tunnelites tehakse igal aastal miljoneid fotosid. Enamus neist on puhkusel olevate inimeste poolt mälestuseks tehtavad fotod. Üks selline foto saadeti uurijale naise poolt, kes oli teinud foto Baker Street Stationi läheduses olevas tunnelis rongis sõites. Kui uurija pilti nägi oli ta hämmastunud. Ta oli uurinud varem tuhandeid fotosid, kuid midagi sellist ei osanud ta seletada.

Naine tegi pilti, kuna vennapoeg oli palunud rongist pilti. Naine tegi foto ning ei mõelnud rohkem sellele. Kuu aja pärast lasi ta fotod ilmutada ning andis need vennale ise nendesse mitte süvenedes. Pilte sirvides ütles vend järsku: See nüüd küll eriti ilus ei ole. Naine ei saanud aru, millest ta räägib. Kui ta ise pilti vaatas oli ta samuti hämmastunud. Pilt on tehtud rongi vagunis, kus istub poiss fotoaparaadiga, selg akna poole. Tema selja taga aknal aga on selge peegelpilt mehe kehast (pea ei mahtunud aknale) elektritoolil. Mehel olid traksid ning ta oli vööst tooli külge seotud, samuti olid tema käed tooli käepidemete külge kinni seotud. Lisaks on kinniseotud käte juures näha helesinised "elektrilained" ,just nagu saaks ta parajasti elektrilööki. Rong sõitis, ning aknast oleks pidanud paistma pildistaja enda peegelpilt või siis mööda vuhisev tunnelisein. Pildistaja ega keegi teine rongis ei näinud ise midagi, kuid fotole see jäädvustus. Kuidas see on võimalik või mis võis olla selle põhjuseks?

Negatiiv viidi fotomuuseumis töötavale eksperdile uurimiseks, kes pidi tuvastama kas foto on tõeline või mitte. Ekspert seletuse kohaselt oli foto tehtud 80. aastatel ja amatöörkaameraga. Et aga teha selline võltsing, oleks vaja olnud palju paremat, kallimat ja kaasaegsemat aparaati. See foto ei ole võltsing. Eksperdi arvates oli äkki tegu rongivaguni või tunneliseinal oleva postriga. Säärast postrit ei leitud. Pärast eksperdi hinnangut hakkas parauurija edasi uurima ning ilmnes, et fotol on kindel isik, kes mõisteti surma mõrva ja röövi eest elektrilöögi läbi 1930 aastatel. Oli olemas pilt, mis mehest enne hukkamist on tehtud. Kõik kattub, traksid, riietus, rihmad. Ainuke erinevus oli see, et naise tehtud pildil on näha kui mees saab elektrilöögi.

Naine käis koos oma sõbrannaga viimase soovil sensitiivi juures (mitte seoses selle pildiga). Naine jäi sõbrannat ukse taha ootama. Kui sõbranna väljus, tuli ka sensitiiv koridori ning ütles naisele: "Mul on sulle sõnum. Seoses sinu fotoga. Mees ütleb sulle: "Mind süüdistatakse millegis mida ma ei teinud, kuid ma tegin midagi muud!" Sõnumi lõpp.

King William Streedile viiv hüljatud tunnel Edit

Tunnel on üks vanimaid ja pikimaid, mis hüljati juba aastal 1900. See ühendas Borough jaama ja London Bridge jaama. Ühe raamatu tegemiseks saadeti 1980 aastail tunnelisse pildistama fotograafid, kes käisid seal erinevatel päevadel.

Nad tegid seal mitmeid fotoseeriaid, et saada paremaid tulemusi. Iga kord tundsid nad ennast seal kummaliselt. Hiljem pilte läbi vaadates nägid nad ühel fotol kummalist kujutist. See oli läbipaistev inimesekujuline vari. Fotograafid olid kindlad, et kedagi teist selles tunnelis peale nende ei viibinud.

Slaid on praeguseni alles, kuid fotograaf oli selle aastateks unustanud ning selle filmi jaoks hakkas ta seda välja otsima, kui sattus varasematele fotodele, mis olid samas tunnelis tehtud veel paar aastat varem ning üllatuseks leidis ta pildil peaagu samas kohas seisva inimese varjuga foto. Seda ta polnud varem isegi tähele pannud.

Kohta kus foto oli tehtud saadeti sensitiiv, kes väitis, et sai ühenduse mehe hingega kes oli hukkunud tunneli ehituse käigus.

Bank ja Monument Stationi vaheline koridor Edit

Bank Station ja Monument Station ühendab kuute erinevat allmaa raudteeliini ning jaama erinevaid perroone ühendab üks pikimaid koridore.

Turvamees jälgis peale jaama sulgemist kontoris monitore. Kell 02.00 märkas ta midagi kummalist: väikest kasvu vanadaam seisis pikas koridoris. Turvamees võttis raadiosaatja kaasa, et oma kolleegidega ühendust hoida, ning hakkas läbi jaama koridori suunas minema. Kui ta jõudis koridori, tõstis naine pilgu ja vaatas mehe poole, vaatas maha, keeras ringi ja hakkas eemalduma ning kadus nurga taha, kus koridor jätkus. Turvamees hakkas mööda koridori jooksma, et ta kätte saada. Kui ta nurga taha oli jõudnud, oli naine kadunud. Mees leidis selle kummalise olevat, kuna naine ei oleks kuidagi jõudnud selle aja jooksul pika koridori lõpus olevate treppideni kus asusid väravad. Turvamees läks sinna ja leidis väravad olevat suletud. Mees ei mõelnud naisest tol hetkel kui kummitusest (kuna ta ei uskunud neid) ning helistas oma kolleegile, et need kontrolliksid kaamerast kuhu ta võis kaduda. Vaadati üle umbes 100 kaamerat kuid naist ei olnud kusagil. Praegu nendele sündmustele tagasi vaadates ja olles ise skeptik ei suuda mees asjale loogilist seletust anda.

On teada musta riietatud naine, kes 25 aastat järjest, iga päev, tuli Bank jaamast Monument jaama väljakule, et leinata seal 1811 aastal hukatud venda. Arvatakse, et naine maeti sinna piirkonda ning tema haud kaevati välja Bank Stationi ehituse käigus.

Stockwell Station Edit

On tuhandeid töötjaid, kes inimestele varjatult töötavad maa-all, pidades liinid töökorras, puhtad ning varustatud. Peaaegu kõik need tööd tehakse öösiti, kui jaamad on avalikkusele suletud. Mõni töökohustus on omapärasem kui mõni teine. Näiteks peab koguma inimeste karvu, mis platvormidelt tunnelitesse satuvad. Üks meestest töötas seal aastal 1984 ja pidi põhjaliini tunnelid läbi käima, et kontrollida rööpaid. Kõndida tuleb pimedas, ainult taskulambi valguses. Nii ta siis kõndis seal, kui jõudis ühele avaramale kohale, kus ta nägi ühte meest töötamas. Mis teda häiris oli see, et mehel oli vanaaegne gaasilamp, mille valguses ta töötas, kuigi sellised enam kasutuses ei ole, juba tuvameetmete pärast. Ta ütles mehele, et on üllatanud, et see kasutab sellist lampi. Ta ei mäleta, mis too täpselt vastas, kuid midagi sellist, et see meeldib talle rohkem. Siis küsis ta, et mis koht see selline on siin tunnelis, ja too vastas, et see on lõunasaar. Mees jättis hüvasti ja liikus edasi sihtpunkti poole mis oli Stockwell jaam. Seal helistas ta kontorisse ja raporteeris, et käis rööpad läbi ja nii muuseas küsis, et mida too teine mees teeb seal "lõunasaarel". Mingist mehest ei teatud midagi. Kontorist kontrolliti, et sellel ööl ei pidanud seal keegi töötama. Mees ütles, et aga seal oli keegi... siis kästi tal selle peale uuesti tunnelisse minna ja kontrollida, kes too on, teisest tunneli otsast saadeti veel ühed mehed kontrollima ja nad kohtusid tunneli keskel, kuid meest vana lambiga polnud kusagil. See oli kummaline. Otsimine oli võtnud nii palju aega, et esimene rong ei saanud väljuda nende pärast. Loomulikult pidi vaene mees ülemusele selgitusi andma. Loo peale ülemus vaatas teda pikalt ja ütles, et sa ju tead seda kummituse lugu mis on selle kohaga seotud ? Mees ei teadnud midagi.

1950 aastal sai üks vanem mees, kes töötas selles kohas kompressori kallal, surma, kuna ei kuulnud rongi tulekut. Rongi juht raporteeris, et oli näinud meest hoidmas gaasilampi.

Bethnal Green Station Edit

Ühel ööl aastal 1981 töötas mees üksi kontoris Bethnal Green jaamas. Viimane rong oli läinud, kõik jäi vaikseks, ning ta suundus kontorisse, et pabereid täita. Kõik teised töötajad olid lahkunud. Vahepeal käis ta jaama tulesid kustutamas. Kõik oli vaikne kuni järsku keset seda vaikust kuulis ta laste nutmist. Nutmine läks järsku valjemaks ning siis lisandus sinna naiste hääled, kiljumine ja tugev müra. Lõpuks oli see müra kombinatsioon kõigist eelpool mainitust. Tundus paanilise olukorrana mis mehel karvad turri ajas, see jätkus 10 kuni 15 minutit. Samas ta teadis, et kedagi ei olnud ning ei osanud ka seletada kust see heli tuli, igatahes oli see kontori lähedal kõige tugevam ja ta ei julenud sinna enam tagasi minna. Ta põgenes üles korrusele tellimussaali. Mees ei suuda seda siiani unustada ning tugev hirmutunne, mis teda siis valdas valdab teda seda rääkides tänini.

173 inimest litsuti laiaks Bethnal Green Stationis II maailma sõja aegses rängimas tsiviilõnnetuses. 173 hukkunust olid ainult 27 meest , ülejäänud 146 olid naised ja lapsed.

Kuigi infraheli mõõtmine ei suuda anda seletust miks mees kuulis naiste ja laste hääli, suudaks ta seletada ebamugavustunnet. Kutsuti uurija jaama kontorisse, kus müra oli olnud kõige tugevam. Millegipärast jäi uurijal seal kontoris õhust napiks, nii et ta pidi mitu korda sügavalt hinge tõmbama. Helisagedus näitas peaaegu 80db.

Uurija tegi ka jaama perroonil testi. Ta oli jaamast väljas lindistanud naise kiljumist ning mõõtis selle sageduse siis läks ta jaama sisse kus lasi lindilt seda kiljumist ning mõõtis selle heli sageduse. Sagedus oli sarnane. Uurija ütleb, et jaamast väljaspool olevad helid siiski kostuvad jaamahoonesse ning madal infraheli kontoris võis võimendada ebamugavus ja hirmutunnet.

Jubilee liin Edit

Westminster.tube.station.jubilee.arp

Jubilee liinil asuva Westministeri peatuse platvorm.

Jubilee liin on Londoni allmaaraudtee uusim pikendus. Selle ehituse käigus satuti mitmele Londoni Parlamendi hoone lähedal kunagi asunud kloostri müüridele ja 683 hauale, mille surnud maeti ümber mujale. Selle avamisest alates on nähtud tihti munkade kujutisi.

Igal öösel peavad töölised 48 miili pikkuse Jubilee liini tunnelid läbi käima. Üks meestest on töötanud seal peaaegu 20 aastat ning kontrollib öösiti rööpaid. Ühel öösel, kui ta kõndis Baker Street ja St.John streeti vahelises tunneli lõigus väga varajastel hommikutundidel, istus ta rööpale puhkama, kui järsku kuulis ta mingit heli. Paar meetrit eemal oli maapind kaetud pallastiga ning ta nägi, kuidas selle sisse tekkisid jalajäljed, nagu keegi oleks liikunud tema poole. Ta tundis tugevat staatilist elektrit enda ümber. Jalajäljed mõõdusid mehest ning läksid edasi 10m kaugusele, kus lõppesid. Mees oli mures, kuna pidi samas suunas edasi minema. Värisevate jalgadega ta seda tegigi ning jõudis Charing Cross jaama kus kohtas kolleegi, kes teda nähes ütles, et mees on näost lubivalge. Kolleegi sõnul ei olnud mees esimene, kes nägi jalajälgi pallastil. Kunagi olevat seal töötanud mees, kes pidi pidevalt kontrollima seda osa tunnelist kuid mees suri. Nüüd jätkab ta oma patrullimist kummitusena.

Aruanded näitavad, et vähemalt viis tehnilist töötajat on saanud surma selles tunneli osas.

Covent Garden Station Edit

Teated nähtud kummitustest allmaaraudteel sagenevad. Siiski saavad mõned juhtumid kuulsamaks kui teised. Covent Gardeni kummitus on neist kuulsaim. Kuid mida rahvarikkamaks jaam muutub, seda vähem teda nähakse. Tundub, et tal on rahvahulga suhtes sama reaktsioon nagu meil kõigil. Viimane kirja pandud juhtum on aastast 1972, kui üks mees töötas selles jaamas liftioperaatorina. Lifti kasutasid tol ajal enamasti lähedal oleva turu kaupmehed. Ühel hilisõhtul pärast viimase rongi minekut tühjendas mees lifti, kui jaam suleti ning talle anti võtmed jaamast välja pääsemiseks.

Mees oli tükk aega töötanud kui ta järsku mingi tunde peale ümber keeras ning nägi pikka kasvu meest, kes oli vanaaegses rõivastuses. Ta vabandas mehe ees, et oi, ma vist jätsin teid lukutaha ning hakkas võtmeid otsima, kuid kui ta uuesti tolle poole tahtsi pöörduda, polnud seal enam kedagi. Mees imestas, kuhu ta kadus ning arvas, et mees oli treppidest alla platvormile läinud. Ta vaatas mõlemad platvormid üle kuid ei leidnud kedagi. Hiljem näidati mehele fotot ja ta tunnistas, et seda meest ta nägigi. Fotol olev mees oli näitleja kes pussitati surnuks 1897 aastal ning antud juhtumi ajaks oli juba ligi sada aastat surnud olnud.

Kuulujutud Edit

Londoni allmaaraudtee töötajate seas keerleb tuhandeid lugusid kummitustest, mida filmi jaoks täpsemalt uurida ei õnnestunud

Bakerloo Line reisija Edit

Kui sõita Bakerloo liiniga põhja suunas, võib vahest näha aknal kellegi kujutist, kes istub kohe sinu kõrval või lähedal, kuigi iste on tegelikult tühi.

Surnukeha rong Edit

On ohtralt teateid rongist tunnelis, mis on praegu kinni ehitatud. See ühendas London Hospital jaama ja Whitechapel jaama. Rongijaama jõudes olevat nähtud rongivagunites vaid surnukehasid.

Farringtoni Anne-Naylor Edit

Anne-Naylor mõrvati 18 sajandil. Naise karjeid olevat kuuldud Farrington jaama platvormil. Hoolimata kuulujuttudest on üks kindel, mida rohkem laiendatakse allmaa raudteed seda rohkem haudu häiritakse ja sellega kaasneb seletamatute juhtumiste arvu kasv.

Välislingid Edit

Viited Edit

  1. Wolmar 2004, lk 18.
  2. Wolmar 2004, lk. 135.
  3. Londoni metroo faktistik

Ad blocker interference detected!


Wikia is a free-to-use site that makes money from advertising. We have a modified experience for viewers using ad blockers

Wikia is not accessible if you’ve made further modifications. Remove the custom ad blocker rule(s) and the page will load as expected.

Also on FANDOM

Random Wiki