FANDOM


Kreeka loomisloo järgi oli enne maailma, tähenduses Maa ning sellega seonduv aeg ja ruum, tekkimist olemas Kaos (Chaos). Vennad Stephanidesed oma raamatus „Iidsete aegade lood I“ (1991) kirjeldavad Kaost kui jumalat, kes „ oli ihuüksi ja tema ümber polnud midagi peale täieliku tühjuse“ (lk 5). Richard P. Martin, asjatundja kreeka ja rooma mütoloogia alal, kirjeldab kõne all olevat Kaost kui tühjuse olemust ja mitte jumalat (2003). Kaose, kui maailma esimese mateerias hoomamatu atribuudi isikustamisega pandi nurgakivi müütide tekkele ning samas arengule. Vennad Stephanidesed kirjeldavad, kuidas jumal Kaos tüdines sajanditepikkusest üksi olemisest ning otsustas luua maailma. Ta alustas Maa, öö ja päevaga – paralleele võib siin näha näiteks kristlaste arusaamaga maailma loomisest, suurim vahe seisnebki ehk selles, et kristlaste arusaama kohaselt lõi jumal vaid erinevad maailma osad, hellenid aga isikustasid loodu ning tulemuseks olid maajumalanna Gaia, ööjumalanna Nyx ning päeva valitseja Hemera, kes tõsi küll, Homerose järgi ei olnud mitte Chaose tütar, vaid Nyxi ja tolle venna, pimedusejumal Erebose tütar. Taas kord rõhutatud isikustamine ongi üks olulisemaid jooni, mis aitab eristada loomislugu monoteistlikus religioonis ning mütoloogias, mis saab olla vaid polüteistlik. Kaose loodud on ka Tartaros – tihe ja pilkane pimedus, hellenite arusaam põrgust, täpsemalt öeldes küll nagu „pikendus põrgule“, kuhu saadeti kõige julmemad kurjategijad. Kuna Tartarosse langemiseks kulus üheksa päeva ja ööd ning see oli oma suuruselt piiritu, siis ei olnud muret, et nn pahalased sealt põgeneda suudaksid.Jumalanna Gaia (Maa) omakorda lõi Taeva (Uranos), Mäed ja Mere (Pontos). Kui arvestada loodu suursugusust ning paljusust, siis pole imekspandav, et Gaia kreeklaste jaoks naissoost oli – seostati teda sünni ning loomega, mida peetakse naiselikeks atribuutideks. Vennad Stephanidesed tunnistavad Gaia looduks ka armastusjumalanna (Aphrodite?), enam levinud versiooni kohaselt, mille allikaks võib pidada Homerost, sündis mainitud jumalanna hoopis Uranosest – tema äralõigatus suguelundist. Viimane on ka Stephanideste poolt nimetatud tolle aja vägevaimaks jumaluseks, kes „ mähkis maa oma sinisesse rüüsse ja kattis selle öörest ööreni“ (1991:7).

Uranos nais Gaia, kellega tal oli kaksteist titaanidest last. Siinkohal tuleb kindlasti mainida, et insest (Gaia kui ema ja Uranos kui poeg, kes omavahel lapsi said) iseenesest on kreeka müütides märkimisväärselt tavaline. Antud juhul võib insesti asemel oma rolli mängida ka asjaolu, et kuigi taevas oli Maa poolt loodud, ei pidanud hellenid neid kuidagi sugulasteks, vaid nägid seda kui puhtmaagilist loomisprotsessi, mis lõpuks viis välja kahe võimsa jumala paarihetmiseni. Naastes juba enne mainitud titaanide juurde – viimased olid tohutusuured jumalad, üks neist oli Okeanos, kes „ oli isegi nii suur, et laotus üle kogu maa“ (Stephanidesed 1991: 7). Okeanose all mõistsid kreeklased ookeani, mis tõepoolest laotub üle maa. Arvestades, et ta oli suurim veejumal, ei ole imekspandav, et kõik jõed, allikate ja ojade haldajad hellinite arvates tema lapsed olid. Tema vend Hyperion (tõlkes ``ülim`` või ka ``üle kõige``) ning õde Thea (tõlkes ``jumalik``) andsid maailmale veel kolm jumalikku olendit – päikesejumal Heliose, kuujumalanna Selene ning koidujumalanna Eose. Titaanide hulka kuulus ka Kronos, kellest tuleb juttu hiljem. Lisaks titaanidele olid Gaia ja Uranose lapsed ka kükloobid – hiiglaslikud ühesilmsed jumalad, kelle käsutuses olid kõu ning välk. Nende olendite kõndimisega selgitasidki kreeklased endi jaoks kõuemürinat.

Müüdi järgi paiskas Uranos ühel päeval oma lapsed titaanid ning eelnevalt mainimata jäänud sajakäelised hiiglased Tartarosse, põhjuseks oli lugupidamatus. Gaia, kes oli kurb, et tema lapsed pimedasse ja lõputusse Tartarosse vangistatud olid, õhutas neid oma isa jumalatetroonilt kukutama. Üks titaanidest, ambitsioonikas Kronos, oli sellega nõus. Ema abiga põgenes ta vangistusest ning õige pea vigastas oma isa sirbiga nii, et too ei olnud enam võimeline valitsema ega ka järglasi saama. Homerose järgi sündiski siinkohal Aphrodite, vennad Stephanidesed seda aga ei maini. Kreeklaste jaoks võis Kronose võimuletulek tähistada uut ajastut, mida ei osatud väljendada ega selgitada muudmoodi kui müütiliste lugudega. Uus valitseja vabastas Tartarosest ka oma vennad ja õed, välja arvatud sajakäelised. Väärtustamaks perekondlikke suhteid ning eeskätt just isa ja poja vahelist austust ja hierarhiat, mis teadupoolest kreeklastele väga oluline oli, võib ka loomismüüdist leida loo, mille kohaselt sünnitas jumalanna Nyx (öö) karistuseks põlastusväärse teo eest sellised jumalused nagu Surm (Thanatos), Pettus (Apate), Tüli (Eris), Vanadus (Geras), Kättemaks (Nemesis). Tsiteerin vendi Stephanideseid: „ Sellest ajast peale peavad nii jumalad kui inimesed Kronose patu pärast vastutust kandma“ (1991:13). Eelnevas lauses peitub ka püüe seletada mainitud mõistetematuid ning hirmuäratavaid nähtusi. Hellenite mütoloogias leidub selleks ka lugu, mille kohaselt päästis kõikvõimaliku negatiivse maailma naine nimega Pandora, mis tõlkes tähendab ``tõeline kingitus``. Paralleelide toomiseks ning eelneva paremaks mõistmiseks mainin, et Pandorat on võrreldud ka Piiblist tuntud Eevaga.

Kuna Uranos oli Kronose ära neednud, et tolle lapsed ta troonilt kukutaksid, nagu Kronos tegi seda oma isaga, siis käskis too oma abikaasat Rhead, et too annaks kõik vastsündinud lapsed tema kätte alla neelamiseks. Kronos toimis nii viie järgnevalt nimetatud lapsega: Hera, Demeter, Hestia, Hades ja Poseidon. Kuid oma kuuenda lapse, Zeuse, ta päästis, andes Kronosele alla neelamiseks kivi. Lapse kasvatasid aga üles nümfid ehk vetehaldjad ning metsade drüaadid. Nooreks meheks sirgunud Zeus pani Kronose võlujoogi abil oma lapsi välja oksendama. Kui nood suureks kasvasid, võitis Zeus nende ning kükloopide abiga trooni endale, võites peale kümmet aastat titaane. Seda võib jällegi nimetada uue ajastu alguseks. Mõned sellele järgnevad sündmused jätan siinkohal nimetamata ja liigun edasi maailma jagamise juurde.

Kreeka mütoloogias jagasid maailma omavahel kolm põhilist jumalat, vennad Zeus, kes sai taevavalitsejaks ning ka nn jumalate kuningaks, Poseidon, kelle valitsemisala on meri ning Hades, kes valitseb allmaailma ehk surnuteriiki.

Sellega jõudis loomislugu lõpule, et anda teed paljude 12 olümposlasega (peamise jumalaga) seotud müütide tekkele.

Kirjandus:

Stephanides, Menelaos ja Iannis 1991 „ Iidsete aegade lood I“ Tallinn: Eesti Raamat; Tõlge kirjastus ``Eesti Raamat``

Martin, P. Richard 2003 „Vana-Kreeka müüdid“ Tallinna Raamatutrükikoda; tõlkinud Ülle Jälle

Ad blocker interference detected!


Wikia is a free-to-use site that makes money from advertising. We have a modified experience for viewers using ad blockers

Wikia is not accessible if you’ve made further modifications. Remove the custom ad blocker rule(s) and the page will load as expected.

Also on FANDOM

Random Wiki