FANDOM


Kenneth Arnoldi UFO vaatlus oli intsident, kus piloot Kenneth Arnold tuvastas umbes 20 tundmatut lennuobjekti Mount Rainer-i kohal. Esimene intsident, kus kasutati väljendit flying saucer (lendav taldrik).

1947. aasta 24. juunil lendas Arnold CallAir A-2-ega Washingtoni Chehalist Washingtoni Yakima-sse. Ta tegi lennul väikese kõrvalpõike, kui sai teada, et U.S. Merevägi oli pannud 5000 dollarise autasu neile, kes leiavad mereväe Mt. Rainer-isse kukkunud transportlennuki C-46. Tol õhtul oli taevas selge ning puudus ka tuul. Paar minutit enne kella kolme päeval, umbes 2,8 km kõrgusel ning Washingtoni Mineral-i läheduses lõpetas ta otsingud ning jätkas lendamist Yakima poole. Ta nägi eredalt vilkuvat valgust, mis meenutas päiksevalguse peegeldumist peeglilt. Kartes, et ta on ohtlikult lähedal mõnele teisele lennukile, vaatas ta rahulikult enda ümber ning nägi vaid üht DC-4-ja, mis oli temast umbes 15 miili taga pool. Umbes 30 sekundit peale esimest sähvatust nägi Arnold vasakut kätt mitmeid uusi sähvatusi Mt. Rainer-ist põhjas. Ta arvas esialgu, et need on peegeldused tema lennuki akendelt, kuid tehes kiiresti paar katset (kallutades lennukit mõlemale poole ning võttes ära päiksepriilid) veendus ta, et peegeldused need ei ole. Peegeldused tulid lendavatelt objektidelt. Objektid lendasid pika ketina ja hetkeks arvas Arnold isegi, et need võivad haned olla, kuid arvestade kõrgust, helendust ja väga suurt kiirust, oli hanede variant kiiresti välistatud. Seejärel arvas ta, et need on lihtsalt mingid uued reaktiivlennukid ning hakkas nende sabasid otsima, kuid objektidel need puudusid. Objektid olid mõne nurga alt praktiliselt nähtamatud olnud, kuna nad olid nii lapikud ja peenikesed. Arnold ütles, et enamus objektid olid ringi kujulised, kuid üks neist sirbi kujuline. Kasutades dzus cowling kiirendit mõõteriistana, proovis ta võrrelda 9 objekti ja eemal lendava DC-4-ja suurusi võrrelda. Arnold hindas objektide diameetriks umbes 20 meetrit. Võrreldes hiljem oma märkmeid ühe teise United Airlines-i meeskonnaga, ilmnes, et ka nemad olid vaadelnud sarnaseid objekte ning teinud ka märkmeid. Mõlemad märkmed kokku pannes, saadi keskmiseks objekti pikkuseks 30 meetrit. Õhuväe analüsaatorid hindasid seda isegi 85 meetri pikkuseks hiljem. Arnold väitis, et objektid liikusid echelon-i formatsioonis umbes viie miili pikkuste vahedega, ühelt küljelt teisele kallutades ning kiirelt „süstides“ orgude ja küngaste vahel. See külgede kallutamine järskude pöörete tegemiseks põhjustaski peegeldumist ja eredat vilkumist. Olles ise kogenud piloot, tekitas selliste lennuomaduste nägemine temas kõhedustunnet. Kui objektid olid möödunud Mt. Rainer-ist, võttis Arnold suuna lõuna peale ning avas oma akna, et ilma klaasi moonutusteta objekte jälgida. Objektid ei haihtunud ning jätkasid väga kiiret liikumist lõuna suunas. Huvitudes nende kiirusest, hakkas Arnold hindama nende kiirust läbitud vahemaa ja kulunud aja põhjal. Ta sai objektide kiiruseks üle 2700 km/h. See oli umbes kolm korda kiirem kui ükski teine mehitatav lennuk aastal 1947. Pärast uuesti arvutusi tehes ja arvestades eksimis võimalustega, saadi siiski kiiruseks 2000 km/h, mis ületas helikiiruse ning milleks sel ajal veel ükski lennuk võimeline polnud.

Arnold maandus seejärel Yakimas umbes kella nelja ajal päeval ning jagas kiiresti oma lugu sõbraga Al Baxter-iga, kes oli selle lennujaama juhataja. Juba natukese aja pärast teadis terve personal tema lugu. Arnold jätkas arvutusi ning ei suutnud ikka veel uskuda nende objektide kiirust. Ta kirjutas oma tuttavatele pilootidele ning osad pakkusid välja, et ehk olid need juhtiavad raketid, kuid teised toetasid tema vaatlust ning väitsid, et on isegi selliseid objekte näinud. Arnoldit intervjueeriti alles järgmisel päeval (25. juunil) kui ta läks East Oregonian-i kontorisse Pendletonis. Reporterite ennist ülesköetud skeptitsism haihtus silmapilkselt, kui nad lõpuks Arnoldiga kohtusid, kuna ajaloolane Mike Dash-i sõnul oli Arnold väga usutav tunnistaja. Ta oli austatud ärimees ning kogenud piloot. Ta näitas ka suurt objektiivsust ning jälgimisoskust oma teaduslike kirjelduste ning keerukate arvutustega. Detailid avaldasid reporteritele muljet ning see lisas usutavust Arnoldi vaatlusele. Arnold hakkas juba kolm päeva hiljem kaebama, et ta polekski pidanud oma jutuga esile tulema, kuna see olevat avaldanud räsivat mõju tema eraelule. Ta ütles: „Ma pole peale jutu avaldamist momentigi rahu ja vaikust saanud“. Talle helistas ka üks preester, kes ütles, et need objektid olid hukatuse toojad ja märgid maailma lõpust, kuid see pole pooltki nii hull, kui üks naine kohvikus tema peale röökima hakkas ja näpuga näitas, et see on see mees kes nägi mehikesi marsilt. Arnold ütles selle peale: „see kogu asi on kontrolli alt väljunud, ma tahan rääkida FBI või kellegi sellisega. Pooled inimesed näevad minus justkui Einsteini, Flash Gordoni ja veidriku kombinatsiooni. Huvitav mida mu naine Idahos arvab.“ Arnoldi vaatlust toetas ka Fred Johnson, kes nägi samu objekte oma teleskoobist. Fred-i sõnul olid objektid ümmargused, ovaalsed, otstest teravnevad. Samuti märkis ta, et objektide läheduses viibimine mõjutas tema kompassi. Irooniliselt on siiski Fred-i raport esimene seletamatu UFO raport Õhujõudude toimikutes, kuna Arnoldi vaatlus tembeldati miraažiks, hoolimata, et mõlemad ühte ja sama asja nägid. Väidetavalt nägid samu objekte samal päeval veel L. G. Bernier (Washington Richlandist), Mrs. Ethel Wheelhouse (Washington Yakimast) ning Sidney B. Gallagher ja üks metsavaht, kes nägid objekte samuti Rainer-i kohal kell kolm päeval nagu Arnold.

Põhiline Arnoldi juhtumit toetav vaatlus toimus hoopis kolm päeva hiljem (4. juulil), kui United Airlines meeskond märkas Idaho kohal viit kuni üheksat taldriku kujulist objekti, mis lendasid lennukiga umbes 15 minutit ühes tempos ning seejärel haihtusid. Järgmisel päeval kohtus Arnold meeskonna piloodi kapten E. J. Smith-i ja tema kaaspiloodiga Seattle-is, et võrrelda vaatluse detaile. Ainuke erinevus mida nad täheldasid oli see, et Smith-i ja tema kaaspiloodi arust oli objektide pealmine osa järsem ja nurgelisem, kui Arnoldi kirjeldustes. Sellegipoolest oli Arnoldi jaoks see üks usutavamaid juhtumeid siiani, sest teised vaatlused millega tema poole pöörduti olid Arnoldi arvates inimeste ülemõtlemise ja fantaasia vili - „Kõik arvasid nüüd, et iga täpp taevas on UFO“. Arnold jätkas suhtlemist Smith-iga ning üsna pea alustasid nad koos müstilist Maury saare juhtumit uurima, mis juhtus kolm päeva enne Arnoldi vaatlust. Väidetavalt kasutati 1947. aasta 27. juunil Arnoldi juhtumit kirjeldades esimest korda ajakirjanduses väljendit „flying saucers“ (lendavad taldrikud). Kas sellise väljendi peale tulid ajakirjanikud või Arnold on tänapäevani vaieldav, kuigi Arnold kasutas igas intervjus objektide kirjeldamiseks sõna saucer (taldrik).

Paari nädala jooksul peale Arnoldi vaatlust teavitati üle maailma vähemalt 300-st vaatlusest. Ajakirjandus uputas sarnastest juhtumistest. Põhjuseks oli ilmselgelt Arnoldi meediasse jõudnud jutt, mis pani inimesi arvama, et iga täpike taevas on UFO. Bloecher sai 140-st ajalehest kokku 853 juhtumi, millest ainult 250 olid usutavad. Intriigi lisas hiljem ka see, kui sõjavägi väitis, et neil polnud ühtki lennukit tol ajal Mt. Rainer-i läheduses, isegi eksperimentaalseid mitte.

1947. aasta oli fenomenaalne mitte vaid Kenneth Arnoldi juhtumi pärast, vaid sel aastal leidis aset ka müstiline Maury saare juhtum ning kurikuulus Roswelli õnnetus.

Ad blocker interference detected!


Wikia is a free-to-use site that makes money from advertising. We have a modified experience for viewers using ad blockers

Wikia is not accessible if you’ve made further modifications. Remove the custom ad blocker rule(s) and the page will load as expected.

Also on FANDOM

Random Wiki