FANDOM


Holokaust (kreeka keeles ὁλόκαυστον (holókauston) ehk 'täielikult põletatud'; heebrea keeles השואה HaSho'a, 'häda') on termin, mida üldiselt kasutatakse Teise maailmasõja ajal Saksamaa poolt juutide vastu toime pandud genotsiidi tähistamiseks. On arvatud, et Holokaust peaks tähistama ka teiste inimgruppide, nagu slaavlaste, puuetega inimeste või sõjavangide süstemaatilist hävitamist natside poolt.

Holokausti käigus hukkunud juutide arvu kohta on esitatud erinevaid andmeid: 250 tuhandest (Jürgen Grafi järgi) kuni 6,2 miljonini. 1990. aastal teatas Auschwitz-Birkenau laagri muuseum, et ainult selles laagris hukkunute arv oli umbes 1,1–1,6 miljonit inimest, kellest 90 % moodustasid juudid).

Holokausti juudi rahvusest ohvrite mälestamiseks on 1990. aastatest saati tähistatud Holokausti mälestuspäeva. Eesti Vabariigis sai mälestuspäev valitsuse heakskiidu ja esimest korda tähistati seda 27. jaanuaril 2003.

Holokausti toimumise kahtluse alla seadmine on kuulutatud kuriteoks Prantsusmaal, Belgias, Šveitsis, Saksamaal, Austrias, Rumeenias, Slovakkias, Tšehhis, Leedus, Poolas ja Iisraelis.

Robert Faurisson, Ernst Zündel ja David Irving väidavad, et põhiline osa holokausti ideest, toimumiskohast ning meetoditest tulenevad juudi päritolu Ameerika autori Raul Hillbergi sulest, kes saabus Euroopasse alles 1945. aastal. Enamus tema kuueköitelisest holokaustiteemalisest uurimusest sisaldab Jürgen Grafi väitel arvukalt vigu ja valesid. Peamiseks holokausti ideoloogiks peavad revisionistid tollast Nõukogude Liidu propagandameistrit Ilja Ehrenburgi, kelle sulest ilmunud materjalid viitavad nende sõnul holokausti propaganda alustamisele juba enne, kui see üldse toimuma hakkas.

Faurisson, Irving, Leuchter ja teised on teinud arvutusi, mille järgi mitme miljoni inimese gaasitamine ja laipade põletamine oleks võtnud mitu aastat rohkem aega kui sakslastel kasutada oli. Arvestati laiba põletamise keskmist aega tänapäevastes krematooriumides, krematooriumide suurust ja läbilaskevõimet ning inimkeha põlemise kiirust avatud kaevikus koos ja ilma keemiliste põlemiskiirenditega. Revisionistide väitel oleks olnud tehniliselt võimatu gaasitada selline hulk isikuid selliste tingimuste juures - tunnistajate väidetel gaasitati ruumis, kuhu mahtus ainult 100 inimest, korraga kuni 300 ja enamgi inimest.

Esimest korda esitati arvuks 6 miljonit juuti aastal 1919 Ameerika ajalehes "The American Hebrew". Järgmiseks mainiti seda arvu mitmes juudi väljaandes pärast Teist maailmasõda. Raul Hilbergi toodud arv 5,1 miljonit tapetud juutide kohta on hiljem ümber lükatud mitmete teiste ajaloolaste poolt. Pärast Teist maailmasõda teostatud rahvaloendust olid juudid ainus rahvus, kelle üldarv oli suurenenud, seega on alust arvata, et Hilbergi arvud olid liialdatud ega vastanud tegelikule demograafilisele situatsioonile. Kui Hilbergi raamatus sai algsest 6 miljonist hukkunust hiljem 5,1 miljonit, siis Saksamaa, Ungari Prantsusmaa ja veel mitme teise riigi kohtusüsteem peab siiani 6 miljonit selleks arvuks, milles kahtlejat ootab vangla.

Aastate jooksul on vähenenud ka Auschwitzi ohvrite arv ning kõige hiljutisem ametlikult välja pakutud arv on 2,5 miljoni võrra väiksem algselt välja kuulutatud arvust.

PõhjusedEdit

Weimari Vabariigi ajal saavutasid juudid kommunistidele ja Rotschildide pankade ringkäendusele toetudes ühiskonnas ebaproportsionaalselt mõjuka positsiooni, mis saigi NSDAP juudivaenu põhjuseks. Peale seda, kui Adolf Hitler 1933. aastal võimule tõusis, võeti osaliselt tema eestvedamisel 1935. aastal vastu Nürnbergi seadused, mis keelasid sakslastel abielluda mitteaarialastega, pidada juutidel nooremaid kui 45 aastaseid koduabilisi ning määras kvoodid, kui palju tohtis olla juute teatud kutsealade (arstid, juristid, ametnikud) seas viies sisse proportsiooni põhimõtted ehk juute ei tohtinud olla rohkem kui nende protsent elanikonnast.

Rahvusvahelised juudiorganisatsioonid kuulutasid 1933. aastal Saksamaale sõja ja majandusblokaadi ning osad juudid hakkasid boikoteerima Saksamaa majandus- ja poliitilist süsteemi. Selle tagajärjel saadeti nad interneerimislaagritesse sunnitööle. Alanud sõja käigus puhkes 1942.-1943. aastal mitmes laagris tüüfuse epideemia. Säilinud on Heinrich Himmleri käskkiri, milles kästakse SSil vajadusel arste rindelt ära tuua, et epideemia kontrolli alla saada. Sellesse perioodi loevad revisionistid enamuse minimaalsest hukkunute arvust - orienteeruvalt 150 000-200 000. Teine suur surmadelaine leidis aset 1945. aastal, kui Ameerika ja Briti pommitamiste tulemusena hävitati ühendusteed ning laagrite varustamine praktiliselt lakkas. Selle tulemusena jäi nälga ja hukkus uuesti puhkenud tüüfuseepideemias veel vähemalt 100 000 kuni 150 000 vangi.

Dokumentaalne tagapõhiEdit

Pärast sõja lõppu liitlaste kätte sattunud dokumentidest pole suudetud leida ühtegi dokumenti, mis näitaks Saksa riigijuhtide otsest käsku juutide ja teiste rahvaste hävitamiseks, kuid leidus dokumente, mille järgi Reichile ebasoovitavad isikud tulnuks ümber asustada idaaladele ning saata töölaagritesse. Üheks huvitavamaks paigaks, mida Kolmanda Riigi juhtkond kaalus ja mida toetas ka Hitler, oli Madagaskari saar, kuhu sooviti Euroopa juudid ümber asustada. Samuti ei ole oma teostes holokausti maininud Charles de Gaulle, Winston Churchill, Franklin Roosevelt ega Jossif Stalin. Viidatakse Rahvusvahelise Punase Risti 1947. aastal avaldatud aruandele Saksa laagrite olukorrast, milles anti hukkunute üldarvuks vähemalt 250 000, kuid mitte rohkem kui 350 000.

Teaduslikud vastuväitedEdit

Keemik Germar Rudolf ning USA hukkamisspetsilist Fred Leuchteri on avaldanud arvamust, et antud gaasikambrites ei olnud võimalik inimesi gaasiga hukata, kuna puudus hermeetilisus ja ventilatsioon hilisemaks tuulutamiseks. On ka väidetud, et Auschwitzis puudusid gaasikambrid sõja ajal üldse. Lisaks olevat Auschwitzi laagris väidetavatel gaasitamisruumidel olnud ühine veeäravool SSi ühiselamuga ning seega gaasitamise korral oleks jõudnud gaas ka sinna. Koonduslaager-muusemi direktori Pipperi sõnul ehitati gaasikambrid 1947. aastal turistidele näitamiseks. Germar Rudolfi proovid näitasid, et kui desinfektsiooniruumides olid säilinud Zyclon B-le iseloomulik seinte sinakas värv ja gaasi jäljed seintes, siis gaasikambrites, kus olevat inimesi hukatud, need puudusid.

Hukkamisviiside vastuoludEdit

Ellujäänute antud tunnistustes on lahknevusi kasutatud hukkamisviiside suhtes. Üheks kirjeldatud hukkamismeetodiks on diiselmootori heitgaasidega mürgitamine, kuigi diiselmootori heitgaasis on hapniku protsent isegi suurem kui õhus. Samuti ei ole võimalik "gaasiautode" kasutamine, kus inimesed pandi auto tagumises osas olevasse kinnisesse kongi, kuhu suunati spetsiaalse gaasimasina või väljalasketor külge kinnitatud voolik. Kui blokeerida auto väljalasketoru, siis sureb mootor välja.

Muud vastuoludEdit

Endise Treblinka koonduslaagri territooriumil, kus on väidetavalt hukatud kuni 2 miljonit inimest, enamuses juudid, sooritas Austraalia teadlaste meeskond maaradariga uurimise, milles selgus, et antud maa-alal puuduvad matmised.

Mõned ellujääjad Auschwitzi koonduslaagrist väidavad, et kaevasid mitme meetri sügavusi käike põgenemiseks. Samuti on väidetud, et kõik hukatud aeti kuni 10 meetri sügavustesse aukudesse, mis hiljem traktoriga tasandati. Antud väidete puhul on probleemiks, et põhjavesi algab vastavalt tolleaegsetele ja ka tänapäeva uuringutele sügavusest 1,5 meetrit. Seega kuni 10m sügavused augud muutuksid tiigi taoliseks moodustiseks vähem kui 12 tunniga.

Nürnbergi tribunali ülekuulamise materjalides väidab kohtunik Jackson, kuulates üle Albert Speeri, et Auschwitzi lähedal tapsid sakslased kuni 20 000 juuti korraga, kasutades selleks tuumapommi.

Samuti on pärast sõda kõik osapooled tunnistanud laimuks väite, et sakslased olevat valmistanud hukatud juutide rasvast seepi ning nahast lambivarje. Kinnitust leidis, et mõnedel isikutel olid olnud inimkolba sarnased tuhatoosid, kuid ei leidnud kinnitust nende päritolu inimestelt.

Kasutatud kirjandusEdit

  • Jürgen Graf. Holokaust luubi all: tunnistajate kirjeldused versus loodusseadused. Tallinn 2001.
  • Tiit Madisson. Holokaust: XX sajandi masendavaim sionistlik vale. Lihula 2006.
  • Norman G. Finkelstein. Holokaustitööstus: kes ja kuidas lõikab kasumeid juutide kannatustest. Tallinn 2006.

Ad blocker interference detected!


Wikia is a free-to-use site that makes money from advertising. We have a modified experience for viewers using ad blockers

Wikia is not accessible if you’ve made further modifications. Remove the custom ad blocker rule(s) and the page will load as expected.

Also on FANDOM

Random Wiki