FANDOM


Georg Wilhelm Friedrich Hegeli (27.08.1770 – 14.11.1831) ideed on üsna totalitaristlikud oma arusaamas, mille kohaselt riik on kõik, üksikindiviid aga tähtsusetu (Popper 2003:35). Karl Marx (1985:19) kirjutab, et vanahegeliaanid taandasid kõik Hegeli poolt ette filosofeeritud raamidesse ning uskusid siis, et on kõike Mõistnud. Mõistmine on üks hegelianismi põhipunkte. Eeskätt teise hegelianismi põhitaotluse, analüütilise mõtlemise ja kritiseerimine poole, kaldusid aga noorhegeliaanid, kes vastavalt tollel ajal valitsenud arusaamadele „seadsid kõige asemele religioossed kujutlused“, et oleks õigustus kritiseerimiseks. Hegelianismi iseloomustab üldiselt usk asjaolusse, et maailma valitseb religioon ja usk üldisesse, vanahegeliaanide ja noorhegeliaanide erinevus seisneb silmnähtavalt selles, et esimesed neist austavad niisugust maailmakäsitlust kui seaduslikkust, teised aga võitlevad selle vastu. Noorhegeliaanid olid omamoodi kõige tuntu ja normaalseks tunnistatu vastu mässav seltskond, nad pidasid kujutlusi, mõtteid ja mõisteid vaid inimese ehtsateks ahelateks. Vanahegeliaanide uskumustes puudus otsene mässu element, nemad pidasid inimmõistuse poolt tekitatut inimestevaheliseks sidemeks. Lõpuks jõudsid noorhegeliaanid oma ideoloogias välja teoretiseeritud praktikani, mille kohaselt nad võitlevad „fraaside“ vastu, teisiti võiks „fraase“ nimetada ehk üldtunnustatud tõdedeks, mille kaudu inimühiskond toimib. Marxi (1985:20) igati õigustatud kriitika sellele on, et „ nendele fraasidele ei sea nad ise vastu mitte midagi muud kui fraase ja et nad ei võitle sugugi tegeliku, olemasoleva maailma vastu, kui nad ainult selle maailma fraaside vastu võitlevad“. Hegelianism rõhub seega Mõistmisele ja Põhjendusele/Arutlusele (George 1987:121). Hegel uskus, et inimese ja looduse ehk, nagu ökoloogilised mõtlejad on välja pakkunud, orgaanilise ja anorgaanilise vahel valitseb tugev side ja vastastikune sõltuvus, kõik meie loogikal põhinevad üldistused ja ideed on korrelatsioonis kahe poolega ning lõppkokkuvõttes tuleneb meie eneseteadvuse ehk Ise loomusest (George 1987:127; Bellamy Foster, Burkett 2000:2).

Hegelianismi juured peituvad kaugel antiikajas ulatudes tagasi Platoni ja Aristotelese käsitlusteni. Kusjuures ideed, mida Hegel vormis ja edasi arendas, kuulusid pigem Platonile, sest Aristotelese teoks oli eeskätt platonistlike mõtete süstematiseerimine ning empiirilisemaks muutmine. Tõsi, Aristotelest võib pidada loogika loojaks, mis lubas tal teha head tööd tolle aja mõistes keerulise teooria süstematiseerimisel (Popper 2003:3-5; 30). Hegeli filosoofia võidukäigu tagantaitajaks nimetab Karl Popper (2003:32-33) Preisimaa kuningriiki (Königreich Preußen), mis Saksa keisririigi ajal terve Hegeli eluea jooksul (1770-1831) oli selle juhtiv riik. Kuigi peale Napoleoni sõdasid loobus suur osa hegelianismi järgijatest mõttevoolu edasiarendamisest, võidutseb see siiski Saksamaa filosoofiaringkondades ning seeläbi kaudselt ka keskkoolides siiani (Popper 2003:35).

Inglise filosoof ja loogik Bertrand Russell (2004:108;116) kirjutab, et enne seda, kui filosoofiale alus pandi, tundsid kreeklased nn tundeteooriat universumi kohta, seda võib nimetada religioosseks. Nii võib lihtsalt järeldada, et inimkonna ajaloo algus peitub religioonis, just religiooni püüd tundeliselt seletada on viinud välja inimese vajaduseni mõistuslikult seletada. Ometi on filosoofia ning seeläbi ka kogu sügavam inimmõtlemine endiselt seotud religioossega, sest filosoofia on sellest kaasa võtnud ühe väga olulise idee: antiikajal uskusid hellenid jumalatesse ja Olümpose seadusesse, mis ulatub kõigini, on läbiv ja ainuõige. See astub vastu pahategijatele ja taastab seeläbi igavese korra. Russell usub, et niisugune universaalse korra ja seaduse tõlgendus võis vaevalt teadlik olla, kuid möönab, et filosoofia ei ole sellest mõttemallist sugugi vabanenud. See on loonud aluse nii loomulikule ja ülimale kui ka inimese seadustele ning on kindlasti ka Platoni arusaamade taga õiglusest. Niisiis selgitab Russell üsna innukalt filosoofia ja kogu inimeksistentsiaalsete seaduste päritolu ja segadust, sealhulgas ka Hegeli ideoloogiaid mingis mõttes puudutades, sest Platon kui Hegeli algupärane õpetaja on Russelli jaoks tugeva tähelepanu all. Kui võtta hegelianistlikult aluseks, et Mõistus on olulisem kui mistahes religioossusele kui kõige algele viitav tunde- ja mõistesüsteem, siis on paslik siia lisada Ludwig Feuerbachi poolt avastatud ning Marxi poolt omaks võetud idee hegelianismi põhitõdede kohta: Feuerbach, kellega Marx kirjavahetuses oli, väitis, et kogu Hegeli ideoloogia nö seisis pea peal. Ta mõtiskles vastupidiselt Hegelile, et mitte religioon ei loo inimest, vaid inimene loob religiooni, „mõte tuleneb olemisest, mitte olemine mõttest“. Nii võib öelda, et Hegeli õpilane Feuerbach oli õpetaja filosoofiat juba üksjagu `maisemaks` muutnud, Marx aga astus järgmise sammu ja „astus abstraktsest filosoofiast reaalsesse maailma – ennekõike poliitika, riigi ja ühiskonna maailma“(Wheen 2002:47).

Karl Marxi põhiline kriitika Hegeli aadressil seisneb selles, et Marxi uskumuste kohaselt jääb Hegel abstraktsete ideede (nn idealistliku dialektika) tasemele ning seetõttu ei ole tema filosoofial baasi tõelise maailma mõistmiseks või lausa transformatsiooniks (George 1987:134). Näiteks võtab Hegel oma teooriate aluseks abstraktse idee organismist/süsteemist, ta ei arvesta erinevate võimalike organismide spetsiifikaga. Nii võib öelda, et abstraktselt ja ideaalis võib Hegeli teooriaid kasutada igasuguste organismide kirjeldamiseks ja ilmestamiseks, olgu tegemist siis looma organismiga või poliitilise organismiga (Wood 2004:221). Reaalses praktikas ei ole mainitud aga otseselt võrreldavad. Russell suhtus Hegeli ideedesse aga valdavalt põlgusega, nimetades ``peaaegu kõiki Hegeli doktriine valedeks`` tema mõtetest saab aimu järgnevast tsitaadist: „Hiinast teadis Hegel vaid seda, et see eksisteeris, sellepärast illustreeris Hiina paljalt Olemise kategooriat. Indiast teadis ta vaid, et budistid uskusid Nirvaanasse, seepärast illustreeris India mitte millegi kategooriat. Kreeklased ja roomlased said kategooriate nimistus pisut kaugemale, aga kõik hilised staadiumid on jäetud sakslastele, kes Rooma languse aegadest on olnud ainsad Idee kvaliteedi-kandjad ja olid juba 1830 aastal peaaegu mõistnud Absoluutset Ideed“ (Russell 2007:12).

Russell kirjutab, et kuigi Hegelit eristab temaga sarnaselt mõtlevatest ideoloogidest asjaolu, et ta tunnistab eeskätt Mõistuse ja Loogika võimu, tema filosoofia alged on siiski nooruspõlves uuritud müstitsismis (Russell 2004:661-662). Tema arusaam Vabadusest on ehk keeruliselt mõistetav, sest Hegel usub vabadusse vaimu tasandil. Vaimul on alati võimalik end vabalt määratleda, kui vaim võtab endale seaduseid, siis teeb ta seda vabatahtlikult ning kõik sellest tulenev näiline ebaõiglus on omamoodi vabadus (Russell 2004:667).


Kirjandus:

Bellamy Foster, John, Paul Burkett 2000 The Dialectic of Organic/Inorganic Relations: Marx and the Hegelian Philosophy of Nature Organization Environment Vol. 13, lk 403-425

George, Michael 1987 Marx`s Hegelianism: An Exposition Edt. David Lamb New York: Croom Helm lk 119-142

Marx, Karl, Friedrich Engels 1985 Saksa ideoloogia Tõlkinud `Eesti Raamat` Tallinn: Eesti Raamat

Popper, Karl 2003 The Open Society and Its Enemies: Hegel and Marx, Volume two London: Routledge

Russell, Bertrand 2004 History of Western Philosophy London: Routledge

Russell, Bertrand 2007 Unpopular Essays Tomlin Press

Wheen, Francis 2002 Karl Marx Tõlkinud Ehte Puhang Tallinn:Varrak

Wood, W. Allen 2004 Karl Marx: Argument of the Philosophers; Second edition London: Routledge

Ad blocker interference detected!


Wikia is a free-to-use site that makes money from advertising. We have a modified experience for viewers using ad blockers

Wikia is not accessible if you’ve made further modifications. Remove the custom ad blocker rule(s) and the page will load as expected.

Also on FANDOM

Random Wiki