FANDOM


Estonia ferry See artikkel on osa artikliteseeriast "Estonia katastroof"

Kõigi artiklite vaatamiseks vaata vastavat kategooriat.


Estonia katastroofi ajal ilmus algsetesse "päästetute nimekirjadesse" mitme inimese nimed, kes hiljem siiski "hukkunuteks" osutusid. Paljud nende inimeste sugulased usuvad, et nad on endiselt elus või vähemalt pääsesid laevahukust, kuid teadmata põhjusel on nad kas kadunud või tapetud. Tavaliselt loetakse "kadunud päästetuteks" kaheksat kuni kümmet nime, kuigi esialgsete ja lõplike nimekirjade võrdlemisel on neid inimesi rohkem.

Saksa Spiegel TV ajakirjanikul Jutta Rabel õnnestus leida esimeste päästetute originaalnimekirjad, kus kõik need nimed kirjas on.

Iga päästetu pidi ise ütlema oma nime ja isikuandmed, alles siis sai ta kirja panna. Sellepärast ei saa paika pidada ametlik seletus, et nimekirjad olid ebakorrektsed mingi "segaduse" tõttu. On ka mainimisväärt asjaolu, et kui iga päästetu üles kirjutanud allikas on olemas, pole siiani leitud neid, kes Avo Pihti, kaksikõed Veided ja teised nimekirja kandis.

Avo Piht Edit

Avo Piht on "päästetud kadunute" kuulsaim juhtum. Tema oli Estonia teise vahetuse kapten, kuid hukuööl ei olnud ta laeval töökohustuste pärast - hommikul pidi ta Rootsis andma lootsieksami ja sõitis seepärast laeval kaasa. Pääsenud on tunnistanud, et silmasid Pihti päästevestide jagamisel abistamas. Pääsenu Ervin Roden tunnistab, et nägi Pihti koos mehaanik Lembit Leigeri (ja kaksikõdede Veidedega) päästeparve hüppamas.

Piht oli esialgsetes päästetute nimekirjas. Pihti pääsemisest teatati raadios: räägitakse, et esimest korda kella 12 ajal, kuigi Sirje Piht rõhutab raamatus "Raske tee tõeni", et tema kuulis Avo Pihti pääsemisest esimest korda juba kell kümme.

1994. aasta 28. septembri ennelõunal andis Raadio Kuku Eestis eetrisse intervjuu ühe rootslasest helikopterimeeskonna liikmega Soomest Utö saarelt. Ta rääkis, kuidas ta oli just päästnud teise vahetuse kapteni Avo Pihti. Kui Saksa Spiegel TV koos Jutta Rabe ja Kay Holmbergiga üritasid intervjuu lindistusele Kuku raadios ligi pääseda, teatas raadiojaama juht, et Eesti kaitsepolitsei oli lindistuse juba mõne nädala eest konfiskeerinud.

Sirje Pihti meelest peab helikopterimees olema saanud info Pihtilt endalt, sest kuidas muidu oleks ta teadnud, et pardal oli olnud kaks kaptenit.

Paljud väidavad ka, et nägid pääsenud Pihti televisioonis. Ühtki filmilõiku, mis näitaks Pihti, pole suudetud leida. Kui Jutta Rabe kuulujuttude levides arhiivi esimesi Estonia katastroofist tehtud videosid läks otsima, sai ta teada, et just päev enne teda oli saksa julgeolekupolitsei just sama asja vastu huvi tundnud.

Vahepeal oli Eesti Politsei Pihti pääsemises niivõrd kindel, et tehti taotlus tema otsimiseks Interpoli kaudu.[1]

Henning Witte, raamatu "Uppunud tõde" autor, sai enda sõnul 1996. aasta sügisel telefonikõne sakslaselt, kes palus Sirje Pihtile edasi anda teate: Muretseda pole vaja, mõtlema peaks globaalsemalt.

Andi Meisteri (ametist lahkunud rahvusvahelise ühendkomisjoni esimees ja raamatu "Lõpetamata logiraamat" autor) sõnul viis Rootsi helikopter Y-64 ühe inimese Utö saarele, kuigi teda seal ei registreeritud. Meisteri arvates võis see olla Piht.

28. septembril 1994. aastal Estline'i Tallinna kontoris koostatud päästetute nimekirjas on Avo Pihti kõrval märkus: Turu Ülikooli haigla. Samal päeval olevat Piht autoga Helsingisse viidud. See info saadi Turu haigla arstilt, hiljem kordas seda Turu laevaremonditehase projektijuht Erik Mörd kapten Erich Moikile.

Lisaks Ü.Kollo , Postimees 2006 http://rooma.postimees.ee/140406/esileht/siseuudised/197554.php

Piht, peale selle, et oli normaalne kapten, oli ka väga hea diplomaat. Andresson oli üdini kapten; sõnavaene, kuiv ja väga nõudlik. Tehniliselt mäda laevaga nad ei oleks merele läinudki.

Lisan veel ühe veidra seiga, mis võib olla ka puhas kokkusattumus, kuid ei tarvitse.

1994. aastal vahetult pärast hukku – vist oli neli päeva hiljem – sõitsime koos toonase merehariduskeskuse rektori Peeter Veegeniga Turu haiglasse külastama kapten Pihti.

Teadlikult?

Täiesti teadlikult. Me helistasime ette ja meile öeldi – jah, Piht on haiglas.

Läksime haiglasse ja meile öeldi, et kohe-kohe kohtute. Ootasime. Ning siis teatati – ei, teda ei olegi. Kogu aeg oli, kuid siis äkki ei olnud.

Kaksikõed Veided Edit

Hannely ja Hanka-Hannika Veide olid esimest korda kaasas kui laeva tantsutrupis osalejad. Hiljem olevat neid nähtud koos Pihti ja Lembit Leigeriga samal parvel, mistõttu nad ka ilmselt kadunuks jäid.

Esimestesse nimekirjadesse oli Hannely nime asemel kirjutatud Annika, kuid selle nimega kutsuti Hannely vaid kodus. Mujal seda nime ei kasutatud. See oli nende vanematele Ülole ja Ainole sajaprotsendiline tõestus, et nende tütred on pääsenud.

Õdede vanematele helistas Eva Lorenz Huddinge haiglast ja teatas, et nende tütred viibivad seal, kuid nendega ei saa rääkida. Huddinge haigla eitab seda infot. Eva Lorenz seletas hiljem Henning Wittele, et haiglas valitses suur segadus, kuigi vastu võeti vaid kümmekond päästetut.

Kaksikõdede ema väidab, et ta tütar on talle helistanud aasta pärast õnnetust. Telefoni olevat öeldud "Mina, Hannely", aga rohkem polevat midagi rääkinud. Helistati järjest iga päev pool kolm, keegi ei rääkinud. Ema rääkis, mis neil toimub.

Kalev Vahtras Edit

Kalev Vahtrase abikaasa Ruth Vahtras helistas Rootsi politsei kontakttelefonil, mille number avaldati Soomes TV-s. Talle kinnitati sealt, et tema abikaasa on päästetute nimekirjas, kuid veel ei saa öelda, millises haiglas. Soovitati uuesti helistada. Ruth Vahtrasele kinnitati, et iga päästetu peab oma nime ise ütlema; kes on päästmise hetekel teadvuseta, ütleb hiljem.

Ruthi poeg võttis ühendust Eesti sise- ja sotsiaalministeeriumi, Punase Ristiga jne, kus kõikjal kinnitati, et tema isa on päästetute nimekirjas. Siseministeeriumis olevat pojale teatatud: "Jah, sinu isa elab, aga jumala pärast, ära sellest kellelegi räägi."

Kui Ruth hiljem siseministeeriumi helistas, oli Vahtrase nimi nimekirjast kadunud. Soome Turu politsei sõnul oli päästetute nimekirju raske dešifeerida, kuna need olid käsitsi kirjutatud.

Peeter Polgunov, kes töötas laeval ja tundis Kalevit, sõnul oli ta Kaeliva samas päästepaadis olnud. Kalevil oli päästevest seljas. Polgunov ei usu Kalevi uppumist, ta olevat hea ujuja olnud. Lahku minnes jättis Kalev reipa mulje.

Ruth Vahtras kutsuti kaitsepolitseisse, kus ta täitis 20 leheküljest koosneva küsimustiku abikaasa kohta. Samal hetkel toodi talle ohvrite fotod, kus oli ka Kalevi pilt. Päästetööde käigus olevat ta uppununa leitud. Jääb ebaselgeks, kuidas sai politsei tema nime juba teada, samas kui Ruth alles ankeeti täitis. Samuti polevat mees pildil uppunu välimusega, pigem mees magas. Politsei sõnul toimus lahang soomes.

Fotolt võis näha, et Kalevi juustes on paremal pool verejälgi ja vasakul poolel mingi terava eseme jälgi. Kaelal oli turse nagu mumpsihaigel. Kalevi vennad ja Ruth arvasid, et tegu ei saa uppunuga olla.

Ruth usub, et Kalev oli pärast päästmist samas helikopteris kapten Pihtiga, ja see otsustaski tema saatuse. Samuti olevat Kalevil komme märgata asju, mis teistel kahe silma vahele jäi.

Veel olevat Ruth ühelt politseilt kuulnud: "Mida rohkem Ruth Vahtras asjas tuhnib, seda ohtlikumaks saab olukord talle endale."

1994. aasta 30. septembri õhtul kella 22 ja 23 vahel helises Ruthi telefon. Keegi ei rääkinud, kuigi oli kuulda hingetõmbeid. See kestis kuni 15 minutit. Samal ööl kella 1 ja 2 vahel oli keegi kolm korda Ruthi isale helistanud, kuid ka siis polnud keegi rääkinud.

Kõige kurioossem oli alles ees. Kui Ruth oma mehe kirstu avas, polnud seal tema abikaasa. Seal oli võõras hallipäine vanamees, kes lisaks kõigele polnud mingil juhul uppumissurma surnud: ühe inglasest päästehelikopteri juhi sõnul olid mehe haavad sellised, nagu neil, kes päästeoperatsiooni ajal päästetrossi otsast tagasi merre kukkusid. Ruth pole saanud mingit väljavõtet lahkamisprotokollist.

Lembit Leiger Edit

Lembit Leiger oli Estonia mehaanik. Leiger olevat Pihtiga päästeparve jaganud ning viidud Huddinge haiglasse Rootsi. Leiger pidi saadetama teatud kindla lennukiga Tallinnasse. Kui omaksed talle lennujaama vastu sõitsid, meest saabujate hulgas polnud.

Viktor Bogdanov Edit

16. oktoobril 1994 kirjutas Rootsi ajaleht Aftonbladet, et ainus pääsenud laevaohvitser on 42-aastane laevaarst. Sel ajal oli laevahukust möödunud mitu nädalat ja nimekirjades enam segadust ei olnud, kuid ometi on ka Bogdanov "teadmata kadunud". Meeskonnaliige ja sõber Andres Vihmar helistas Bogdanovi abikaasale ja ütles, et Viktor on pääsenud ja tema juures. Siiani pole Viktor välja ilmunud. Vihmari sõnul oli ta lihtsalt segaduses ja eksinud.

Kaimar Kikas Edit

Kaimar Kikas oli laevaohvitser, kelle nimi samuti esimestes nimekirjades esines. Endine kolleeg olevat Kikase 1998. aastal Kaplinnas Lõuna-Aafrikas ära tundnud. Kikas olevat ümber pööranud ja minema jooksnud, et kohtumist vältida..

Tiina Müür Edit

Tiina Müür (s 1962) oli laeva tax-free kaupluse juhataja. kuku

Agur Targama Edit

Agur Targama (1966) oli neljas mehaanik.

Ago Tomingas Edit

Ago Tomingas (1956) töötas laeval müüjana.

Teised kadunud päästetud Edit

Nimekirju uurides on veel inimesi, kelle nimed esialgsetes nimekirjades figureerivad ja siis ühtäkki kaovad. Täpsemalt vaata artiklit Estonia katastroof: päästetute nimekirjad.

Vaata ka Edit

Estonia katastroof: vastust vajavad küsimused

  1. http://img292.imageshack.us/img292/8733/interpolpihtqe0.gif

Ad blocker interference detected!


Wikia is a free-to-use site that makes money from advertising. We have a modified experience for viewers using ad blockers

Wikia is not accessible if you’ve made further modifications. Remove the custom ad blocker rule(s) and the page will load as expected.

Also on FANDOM

Random Wiki